Rohelised: Võõrutus põlevkivist

Eestimaa Rohelised on julgelt näoga tuleviku poole ja soovitavad Valitsusel võtta pikemaid samme põlevkivist eemaldumise suunas (PÕXIT).

 Võõrutusravi Suurbritannias on kandmas vilja ja kivisöega hüvastijätmine on saamas reaalsuseks. Tööstusrevolutsiooni sünnimaa Suurbritannia on Eestile suureks eeskujuks, sest suudab  terve päeva mööda saata ilma kivisöest toodetavat energiat tarbimata (link). Kui kaua peaks vastu Eesti, kui Narva elektrijaamadega peaks midagi juhtuma?

Ökoriik on visioon, mida jagab tõenäoliselt suurem osa Eesti ühiskonnast. Me ei suuda seda aga kunagi saavutada, kui hoiame oma energeetika nii üheülbalisena (fossiilkütuste osakaal 85%) olles sellega ka 2017 aasta OECD raporti andmetel kõige süsinikumahukama majandusega riik (link). Selleks, et tänapäeval olla tõsiselt võetavaks sihtturuks suurtele investeeringutele, peame näitama oma valmisolekut loobuda põlevkivienergeetikast nagu kirjutab eelmisel nädalal ka Kaspar Kurve Äripäevas (link, Postimees).

Elame kliima soojenemise tingimustes ning paljudes riikides eemaldutakse fossiilenergia investeeringutest nende jätkusuutmatuse tõttu. Ei tohi unustada, et meie tänased otsused mõjutavad elu maal veel tuhandete aastate pärast. Miks siis käituda nii, nagu Maa ressursid oleksid piiramatud ja “pärast meid tulgu kasvõi veeuputus”? Mart Noormaa ütles möödunud nädalal „Marss marsile!“ konverentsil õigesti: „Võimatu on tülitseda kosmosesüstikus, see lihtsalt ei tööta. Sama peaksime mõtlema ka oma planeedi kontekstis, sest tegu on meie kõigi ühise kosmoselaevaga.“

Põlevkivi on meid juba praegu pannud sundkäike tegema – ressursitasusid ja keskkonnatasusid vähendati eelmisel aastal, mille arvelt on vähendatud keskkonnaprojektide rahastust 40 miljonit ehk 63%, mille tõttu Keskkonna Investeeringute Keskus on olnud sunnitud avatud taotlusvoorud terveks aastaks peatama. Planeeritakse suurtes kogustes metsa ahju ajamist ja tehakse arulagedaid rahapaigutusi nii meil kui mujal (Auvere, Enefit, Jordaania, Utah jne). Eestimaa Roheliste arvates võiks meie Valitsusele selle kõige eest suurima reostaja preemia anda. Kui arvad, et rumalustega ei peaks jätkama, siis anna oma hääl siin: link. Meil on viimane aeg võtta arvesse maailma arenguid ja liituda taastuvenergiarevolutsiooniga, mis leiab aset juba praegu kõikides arenenud maades. Seda enam, et TE100 kava näol on plaan selleks juba ammu valmis. Vaja lihtsalt tööle hakata!

 

http://www.pealinn.ee/tagid/koik/rohelised-polevkivi-suunab-eestit-sundkaikudele-n191860

Rohelised: Võõrutus põlevkivist

Vali mind Eestimaa Rohelised juhatusse!

WP_20160708_17_50_59_Pro

 Mina olen Joonas – isa ja elukaaslane, eestlane ja eurooplane, Nõmmelt pärit Kristiines elav Raplamaa esindaja, TREV-2 Grupp AS liikluskorralduse valdkonna müügi- ja arendusjuht, Järvakandi mõisa valitsejamaja omanik, Eestimaa Rohelise Liikumise liige, Terve Rahvas SA juhataja, Erakond Eestimaa Rohelised juhatuse liige, Noored Rohelised MTÜ juhatuse liige ja 6. mail käesoleval aastal saan 30-ne aastaseks.

 Mulle meeldib mõelda, et inimene suudab oma vigadest õppida ja vajadusel ka “kella tagasi keerata”. Tehnoloogiate ära kaotamine ei pruugi enam olla võimalik, aga selle rakendamine jätkusuutlikkuse tagamisse on hädavajalik. Toota ei tohi tootmise pärast, raha ei tohi teenida raha kuhjamiseks, võim ei tohi sattuda võimetute kätte ning inimene peab mõistma oma kohta looduses, mitte vastupidi.

Olulisemateks teemadeks pean :

  • Otsedemokraatia põhimõtete rakendamine nii riiklikult kui kohalikul tasandil
  • Kodanikupalga rakendamist Eestis
  • Ilma mürkideta kodumaise toidu tootmist ja kättesaadavuse suurendamist
  • Energiamajanduse taastuvatele allikatele üle viimine ehk #TE100
  • Tarbimiskultuuri ümber pööramist ring- ja jagamismajanduse, ühistulise tegevuse ja teadlikkuse kasvu kaudu. Kindlasti mängib keskset rolli selle juures keskkonna-haridus.
  • vaata ka minu blogipostitust 2015 riigikogu valimiste eel: Ehe, mahe ja lahe Eesti!

Nende eesmärkide täitmine Eestis on takerdunud. Riigikogus esindatud jõud ei huvitu dialoogist kodanikuühiskonnaga. Neid eesmärke on võimalik täita vaid erakonnana ühiselt ja ühtselt tegutsedes ja erinevaid osapooli kokku tuues – seda on Eestimaa Rohelised ka väga aktiivselt teinud. Eestis on keskkonnateadlikkus juba üsna suur – nüüd on vaja need teadmised reaalsetesse tegudesse rakendada.

“Wisdom is what’s left after knowledge has been hammered by experience.”

 Kandideerin 25.03.2017 toimuval erakonna kordusüldkoosolekul juhatuse liikmeks. Senine töö erakonna juhatuses on andnud mulle seda, mida kaks aastat tagasi erakonnaga liitudes soovisin – laiem silmaring, uued tutvused, aktiivne ühiskondlik tegevus ja kõige tähtsamana lootuse meie igapäevaelu paremaks muutumise võimalikkuse suhtes. Viimased kaks aastat on minu jaoks olnud õppimise aastad – minu peamisteks ülesanneteks siiani on olnud koosolekute protokollimine, jaotatud ülesannete meelde tuletamine, põhikirja järgimine, programmi uuendamise vajaduse meelde tuletamine, ürituste korraldamisel abiks olemine ja tabelite/kokkuvõtete koostamine (vt. ka https://rohelised.wordpress.com/). Aktiivne olen olnud otsedemokraatia edendamises Terve Rahvas sihtasutuse kaudu.

 Järgmisel laupäeval valitakse Eestimaa Rohelisele erakonnale juhatus, mis peab erakonna viima sügisel toimuvatele kohalike omavalitsuste valimistele haldusterritoriaalse reformi taustal ning alustama kahe aasta pärast toimuvate Euroopa Parlamendi ja Eesti Riigikogu valimiste ettevalmistusi ning nende jaoks välja töötama strateegia ja tegevusplaani. Praegune volikogu on ühehäälselt otsustanud osaleda kohalikel valimistel Tallinnas eraldi nimekirjaga ja mujal Eestis valimisliitudes. Loodetavasti jääme selle otsuse juurde ka pärast 25. märtsil toimuvaid valimisi. Meie tegevuse juures on oluline järjepidevus ja sihikindlus, sest me ei saa lubada endale oma niigi väheste ressursside raiskamist ka organisatsiooni sees!

joonaslaksLoe erakonna lugu siit: https://et.wikipedia.org/wiki/Erakond_Eestimaa_Rohelised

Kirjutame seda koos edasi!

Küsimuste/ettepanekute jms korral võta minuga ühendust Facebookis või kirjuta blogile kommentaar.

E-mail ka töötab: joonas.laks@gmail.com

Mind ja erakonda tasub jälgida, sest me ei peatu enne kui Eestist on saanud Ökoriik!

Most people vs me

Vali mind Eestimaa Rohelised juhatusse!

50 (äri)ideed aastast 2016

Eks näis, mis nendest edaspidi saab. Kui tead, et mõni asi juba kuskil tehtud või tegemisel, siis palun anna teada kommentaarides või kuidagi teisiti!

2016

  1. E-Aed: Aiapidaja saab välja rentida oma aeda, et “aiatu” saaks lasta tal külvata seemet, hoolitseda saagi eest ja hiljem saada see endale. #urbandarden
  2. Rattamajad: Prügimajade stiilis rattahoidjad, kus on võimalik suuremaid koguseid rattaid hoida. Kliendiks peamiselt kortermajad, kus pole sellega arvestatud #
  3. Online meediaväljaannete ühistellimus, et ei peaks kõikide erinevate portaalide paroolide ja arvetega tegelema. Ühe kasutaja ja arvega saab näha kõiki tasulisi eesti keelseid artikleid.
  4. Kõik arved ühes kohas, nö. eraisiku arvekeskus. Inimestel on vahel mitu pangakontot ja e-arveid ei saa kõikidest kohtadest tellida. Poetšekide sisse skaneerimine on ka tänapäeval lihtne ja võimalik. Aitaks inimeste finantsoskuse arenemisele kaasa kui saaks teha pikemaajalist statistikat oma tarbimisharjumuste kohta. Portaal ise või portaali kaudu saaks teha hinna-/ja turustatistikat.
  5. Eesti Riiklik Kooskõlastuskeskus – kõik toimingud, millel on vaja kuskilt kooskõlastus saada, ühest kohast. Näiteks eesti.ee lehel mingi eraldiseisev rubriik, kus nimekiri tegevustest, millele vaja kooskõlastust ja mis tingimustel.
  6. Projekteerimiskeskus – open-source projekteerimise võimaldamine kõigile ettevõtetele, aga ka eraisikutele, et võimaldada crowdsourced desing.
  7. Kõikidele “asjadele” CO2 ja/või vee kulu peale – kuidagi peab keskkonnamõju kajastuma ja olema inimestel iga päev NÄOS!
  8. Rohelised kingapaelad, mis on toodetud kanepist!
  9. Prismakonto vaestele, Selver, Rimi jne. – kõik ostlejad, kellel pole kontot (“Kas teil kliendikaart on?” – “Ei”) lastakse ühele kaardile kokku ja antakse heategevuseks (nt. Toidupangale)!
  10. KÜ-le pakiautomaat (vastu võtmiseks) – eriti kasulik oleks toidukraami vedamiseks aegadel, millal pererahvast kodus pole
  11. Kaasav riigieelarve
  12. Energym/Regener8 – jõusaal, kus trenažöörid toodaksid elektrit kui klient väntab või tõmbab kangi või aerutab
  13. DriveBy soojakadumõõtmised – sõites mööda linna saaks teada, kus on energiakaod kõige suuremad ning saaks siis teha otsepakkumisi või rääkida linnavalitsuse või mõne programmi koordinaatoriga
  14. Valesti parkijatest puksiiridele teavitamise app – lähim puksiir viib ära ja plekib trahvist osa äppile, inimesed saavad paremini parkiva ühiskonna
  15. KredEx võiks alimente kasseerida
  16. Keskkonnareostusest teavitamise äpp – “keskkonna tinder” vms.
  17. kuludlukku.ee klient sisestab igakuised püsikulud, teeme lepingu, mina otsin paremad pakkumised ja saan mingi perioodi vahe endale
  18. 1arve – Klient saab iga mingi aja tagant ainult ühe arve kõikide oma teenuste eest.
  19. COIN (collaborative open innovation network) Eestis?
  20. Research crowdfunding – crowdfunding researches. Näiteks Rail Balticu stsenaariumite uued läbiarvutused sammastele ehitamiseks – tahab veel läbi mõtlemist: kas tagab objektiivsust? #crowdfunding #science #ühisrahastus #teadus
  21. CrowdsourcedLaws – Eelnõu pannakse üles. Selle teostuseks kogutakse raha, allkirju, ettepanekuid jne.
  22. Kooskõlastuskeskus!!! – one stop shop kõikide vajalike kooskõlastuste hankimiseks. Võiks töötada mõnel olemasoleval platvormil (eesti.ee)
  23. Speech2text for bloggers, reporters, politicians etc.
  24. Kommunaalprojekt – linnaruumi crowdfunding
  25. Place@Tallinn – kohad, kuhu minna (peole), P@rtify
  26. Surface@Tallinn – pinnapeod Tallinnas
  27. Asjade vahetamise koduleht/app : Teed pildi, paned üles, inimsesed hakkavad oma asju pakkuma – kes parema asja pakub, saab sinu asja endale. GoodMarket võiks olla brändiks?
  28. Flat4flat, flatXchange, flat4house etc.
  29. “Dont start a business! Kui tahad midagi teha, siis hakka pihta ja tee ettevõte hiljem kui pead. Näiteid tuua, kus nii on tehtud (Dodo linnaaiandist inspiratsioon). Kohe ettevõtte tegemise soov räägib soovist tulu teenida, mitte head teha.
  30. Oma erakonda saab vahetada netis ja kohe kui tahad…
  31. Erakondade börs – “aktsia” hind on siis eraannetused vms.
  32. OTS või GIG – saab oma “tööotsa” üles panna ja raha kontole kanda, kes tahab teeb ise või saadab sõbrale edasi. Ei ole avalik, vaid saab jagada ainult sõbralt-sõbrale
  33. Sotsiaalreklaam, word of mouth, võrkturundus – reklaami raha ei lähe mitte agentuurile vaid potensiaalsele kliendile. Teed reklaami valmis ja saadad sõpradele, kui vaatavad seda ja vastavad kontrollküsimustele õigesti (ja saadavad edasi oma sõpradele) saavad raha. Vastamise ja saatmise eest eraldi.
  34. CarAdd – Auto kui reklaampinna müük. Sõidukiomanik lisab auto ja annab nõusoleku GPS jälgimiseks, määrab soovitud hinna või ootab pakkumisi. Reklaami ostja annab kujunduse ja soovitud piirkonna sõiduks. Tasu vastavalt läbitud kileetritele sõltuvalt piirkondade maksumusele. Parklas seismise eest eraldi tasud.
  35. Bikelock – Kompaktne rattalukk, mida ei pea lahti vótma ratta küljest ja kus on GPS peal. Andmeid kogudes vóimalik liikumisi teada.
  36. #Fight4fresh – poes värske toit soodsamalt!!!
  37. Maailma ja Eesti majanduse kahanemise positiivne stsenaarium
  38. Hangetega liitumine – kui keegi paneb mingi asjade või teenuste hanke riigihangeteregistrisse üles, siis teatud perioodi jooksul on võimalik teistel huvitatud osapooltel sellega liituda. Näide: Eesti Teede AS kaltsiumkloriidi hange 170433, kus ostetakse 2016 aastal 744 tonni tolmutõrje kaltsiumkloriidi tarnetingimusel DDP. Sellega võiksid ka teised hooldega tegelevad ettevõtted liituda ja kogust seeläbi suurendada.
  39. Idufirmade toodete testijad
  40. Ajaloo tudengid peavad võtma ühe koha Eestis enda hallata ja uurida pärast lõpetamist
  41. E-lugeja konto – võimalik lugeda kõiki Eesti veebilehti sama konto alt fikseeritud kuutasu või ühikhinnaga
  42. “Metsaaed” – tee ääres silt “maasikad” ja siis metsas on koht, kust saab korjata. Koht peaks olema enam-vähem korralik, aga kindlasti marjadega. Kui marju pole, peab silt muutuma või selle ära võtma.
  43. Tahad muuta – mõõda!
  44. Digitaalne täitedokumentatsioon – kõik räägivad, aga keegi ei tee – BIM vol.0
  45. Erakondade börs – “aktsia” hind on siis eraannetused vms.
  46. GoWorkALot – GWAB ettevõtetele ehk alltöövõtjatele
  47. Wifi-auto sõidab mööda maad
  48. Verbally Simple Contracts. Maakeeles kirjutatud lepingud, mis on siduvad ja töötavad
  49. Projektide kooskõlastamine ehitajatega enne hanget
  50. “Ma ostaks … kui …” Tarbijate ühistu moodi asi.
50 (äri)ideed aastast 2016

Asfaldipäev 4.11.2016, TTÜ suur saal

Minu isiklikud märkmed muutmata kujul peamiselt paneeldiskussioonidel välja öeldud mõtetest. Viidatud isikutelt ootan parandusettepanekuid kui olen midagi vääralt üles täheldanud. Isiklikud mõtted on selliselt ka märgitud. Info lisandudes teen jõudumööda ka siin tööd edasi. Antud postituse kommenteerimine ja jagamine on lubatud ning soovituslik.

Asfaldipäeva programm tasub korra enne üle vaadata, et oleks paremini aru saada osalejate rollid ja teemad.

  • Kaupo Sirk (Maanteeamet) tahab vanu häid aegu tagasi (45-55. aastaste inseneride vaade).
  • Ain Tatter (MKM) ütles, et Eestis ei peagi olema piisavalt pädevaid insenere, et RB-d ehitada. Peaasi, et me suudame pakkuda teenindavat personali. Varustuskindlus pole tagatud juba praegu 2020-ks. Rail Balticu jaoks peab hakkama niikuinii kuskilt materjali juurde otsima.
  • Siim Idnurm (TTÜ) ütleb, et tulevikus panustatakse aina enam iseseisvale õppele – risti vastupidi minu ja minu arust ka maailmas toimuvaga (isklik mõte)!
  • Kaupo Sirk võtaks ka 3-aastase haridusega MNTsse tööle, Siim Idnurm vastab, et lubage siis arstid ka kolme aastaga lõikama ja vaadake, mis on tagajärjed.
  • Kaupo ei eristaks üld- ja teedeehitust nii kardinaalselt. Mingite kursustega või lisaspetsialiseerumisega võimaldada vahetamist.
  • Jüri Läll (Tallinna Teede AS) ütleb, et tsiviilis on ekstraverdid ja teedeehituses on introverdid.
  • Paneeldiskussiooni lõpus jõuti teedeehituse valdkonna parema müümise mõtte juurde.
  • Märt Treier (moderaator): Palk on kindlasti argument, aga miks me sellest ei räägi?
  • Idnurm räägib doktori tasustamise paranemisest Ülikoolis ja rõhutab, et tuge võiks ka ettevõtetelt tulla, aga  Jüri Läll ütleb, et nendega pole tegelikult midagi teha.
  • Idnurm: Olen küsinud tudengitelt: “Kuidas eriala saaks populaarseks? Miks te tulite ehitust õppima?” Me ei teinud mingit reklaami ja ootasime neid, kes tahtsid kutset päriselt omandada. Vastused olid: “Ma olen ehitusega varem kokku puutunud või sugulased/tuttavad on.” On ka neid, kes lihtsalt ise tahavad midagi päriselt ära teha.
  • Martti Kiisa (TKTK) räägib tsunftitundest.
  • Siim Idnurm: “Üheskoos jõuame ikka kaugemale.”
  • Isiklik mõte: Persoonilood teedeehitajatega, et noored tahaksid rohkem TTÜsse ja TKTKsse minna ja see ka lõpetada.

Teine osa

  • Koostööst
  • Isiklik mõte: Vähem rääkida rahast ja rohkem tegudest.
  • Tarmo Trei (Lemminkäinen Eesti AS) ettepanek – koostööhange! (Tellija alustab Töövõtjaga koostööd juba planeerimisfaasis ehk tehakse asi nö otsast lõpuni koos). Win-win hange. Minu mõte – koostöökorraldusettevõte luua! Alustada pilootprojektiga ühe objekti baasil.
  • Insener peaks olema erapooletu, aga palka saab ainult Tellijalt. Kas võiks ka Töövõtja talle maksta? Ametlikult. Võib-olla Asfaldiliidu kaudu???
  • Isiklik mõte: Kuidas panna introverdid koostööd tegema, suhtlema omavahel?
  • Isiklik mõte: Kas MNT täiendab oma tüüplepinguid Best Practice-ga?
  • Ilmar Link (TPJ Inseneribüroo) ütleb, et ühelgi osapoolel pole aega lepingut lugeda. Pakkumist teeb üks osakond, teostab teine, seal ka läheb osa kaduma.
  • Isiklik mõte: Leping on eelhagi. Kas oleks võimalik ehitada ilma lepinguteta?
  • Mikk Reier (Reaalprojekt): Projekteerija ei pääse autahvlile, aga kohtusse ka ei kutsuta.
  • Märt Treier (moderaator): “Janar, tundub, et palju on loomingulisust. Te olete liiga jäigad.”
  • Link: Kui hakatakse detailide üle vaidlema, siis läheb ka Tellija liiale oma punktuaalsusega. On olnud jaburate tähtaegadega hanked, valimised tulemas jne, aga alati leidub 4-5 ehitajat, kes on nõus seda rõõmuga ja veel odavalt ka tegema.
  • Janar Taal (Maanteeamet) ei taha projekte konsulteerida Töövõtjaga, sest annab sellele ettevõttele liigse eelise. Treier soovitab Sven Pertensiga (Asfaldiliiduga) konsulteerida. Taal viitab tehnilistele dokumentidele.
  • Mikk: Tellija ootab kohe tööle asumist! Pakkumist tehes ei tea kas saame pakkudes ühe või kõik pakutud hanked korraga.
  • Taal arvab, et Insener on Tellija käepikendus. Illimar räägib nüüd sama juttu. Peab olema ka arbiiter vahel.
  • Trei: FIDICu järgi peab insener olema objektiivne.
  • Treier: Kas meil on üldse tahtmine midagi teisiti teha.
  • Taal saab aru, et Töövõtja peab kasumit saama. Raha on tihti süüdi.
  • Treier räägib kuidas õpetajad käivad vahel majast väljas, et päris elu näha. Trei võiks minna kolmeks kuuks MNTsse kohvi jooma ja juttu rääkima.
  • Trei räägib ühiskondlikust keskkonnast, kus liigume käskude ja keeldude poole.
  • Treier: Reede õhtune meeleolu – võiks rohkem saunas käia, täna õhtul koos konjakit juua – kas täna jääte siia (Taalile).
  • Mikk nõustub käsumajanduse jutuga ja ütleb, et tunneb ennast tihti joonestaja, mitte projekteerijana. Metsvahi soovitust enne objektil ehitamas käia ja alles siis projekteerima hakata.
  • Treier: Teeme koostööd, aga tunnista raisk oma viga! Kas saame aasta pärast uuesti kokku ja probleem on läinud lihtsalt detailsemaks.
  • Link: Sven [Pertens] on sõltumatu küll ja saaks seda kasutada vahel juristide asemel. Nagu aukohus ajakirjanduses (ERR näide). Väljapool tegijaid ei tohiks siis kritiseerida (neid, kes Asfaldiliidus pole).
  • Pertensi lõppsõna: Ilja Ilf “12 tooli” Osdap Bender läks andma simultani (male termin). Loeb ette tema tulevikuvisiooni Vasjukile. New Moskva. Universumi keskuseks. Sealt jätkab Eesti teemal, et asfaldiliidu kahekordeks eaks (50) on kõik kahekordistunud. Inimesi, raha, tudengeid topelt. Kõik 2+2 ja RB olemas ja kõik tulevad EU-st meile külla. Saaremaa sild on olemas, Talsinki tunnel pooleli veel ja noored annavad hagu.
  • Treieri nali: Püsiühendus tammina, Hiiumaa läheb täiteks.
  • Sven Pertensi (Asfaldiliit MTÜ) nali (ta on ka Haigekassaga seotud): Haiglas peetakse silmaarsti juubelit. Tort. 50 silma kaunistuseks peal. Samal peol olev günekoloog on morni ilmega.

Minu isiklik seisukoht on see, et koostöö (kindlasti kõlas see sõna antud konverentsil sama palju või rohkemgi kui Maanteeameti aastaraamatus) tekib ühistest huvidest. Mis on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Maanteeameti, kohalike omavalitsuste, projekteerijate, inseneri ja ehitaja (ja ka tudengite) ühine huvi?

Et küsimus ei jääks retooriliseks, pakun  omapoolseks vastuseks – tunda ennast väärtuslikuna ja väärtustatuna. Kui osapooled suudaksid hinnata teine-teise rolli ja vajalikkust, siis võiks muutuda ka suhtumine igal tasandil.

Antud postituse kommenteerimine ja jagamine on lubatud ning soovituslik.

Koostöö praktika Soomes: link

Asfaldipäev 4.11.2016, TTÜ suur saal

Kuidas teenida linnafarmerina $75,000 (65 500€) ainult 1400 ruutmeetril

linnafarmeri-pilt-1Oma raamatus „Urban Farmer“, kirjutab Curtis Sone sellest, kuidas luua edukas toidukasvatus veerandil aakril ehk ca. tuhande neljasajal ruutmeetril.

 Artikli autor Olivia Maki, 29 veebruaril 2016

Olivia Maki on Oaklandi kirjanik ja blogija, kes keskendub agrikultuuri ja toidu süsteemi probleemidele. Ta on välja töötanud hariduslikke kogemusi kulinaarijakoolis „18 Reasons“ ja töötanud California ja Vermonti taludes. Jälgi tema Twitterit aadressil @livmaki ja tema toidublogi, The Coast Kitchen.Vaata lisa ka siit.


 Kaks üllatavat asja juhtus Curtis Stone-iga aastal, mil ta otsustas algatada „Green City Acres“-i Kelownas, Briti Kolumbias (Kanada). Esiteks, sai temast linna kuulsus ja teiseks, ta muutus finantsiliselt vabaks.

Oma raamatus „The Urban Farmer, Growing Food for Profit on Leased and Borrowed Land, Stone annab ülevaate oma veerandil aakril edukalt toimiva farmi üles ehitamise meetoditest. Ta järgib rangelt tiheda, bio-intensiivse kasvatamise meetodeid, et luua kompaktne, spetsiaalselt kaubanduse jaoks valitud taimede maastik.

 Linna põllumajandus ei ole ühegi mõõdupuu järgi uus kontseptsioon ja intensiivse kasvatamise meetodid, mida Stone esitleb oma raamatus, on juba väga hästi dokumenteeritud põllupidajate nagu Eliot Coleman ja Jean-Martin Fortier poolt. Väärtus, mida „Urban Farmer“ lisab, seisneb Stone-i otsekoheses arutelus kogukondlike suhete ja finantsilise tasuvuse teemadel.

linnafarmeri-pilt-2

Põllupidaja kui kogukonna liider/juht

Stone väidab, et inimesed, kes sooviksid luua eduka linnapõllu, ei tohiks kolida suurlinnadesse nagu San Francisco või Detroit. Selle asemel propageerib ta minemist linna, kus pole konkurentsi.

„Ma tean, et paljudel inimestel on ahvatlus minna kuhugi, kus juba tegeletakse linna aiandusega, sest kamraaditunne teiste farmeritega on ju kena, ja võib-olla on lihtne kasutada mõnda ressurssi, mis on juba sisse töötatud, olgu selleks siis maa jagamise programmid, kommunaalaiandid, või isegi ligipääs avalikule rahale,“ kirjutab Stone. „Aga ma julgustaksin teid mitte minema kuhugi, kus juba on edukas linnaaianduse scene.

Oma kodulinnas Kelownas, Stone leidis, et naabrid astuvad tema juurest iga päev läbi, et esitada küsimusi aiapidamise, põllunduse, ilma ja elu kohta. Ta näeb sellist kokkupuudet olulise osana oma tööst; füüsiliselt toites li

nna elanikke, võtavad talunikud ühe väga olulise rolli oma kogukonnas.

 „Linnapõllupidajatel on vastutus tuua oma sõnum rahvani,“ ta kirjutab. „Sa teed seda, kas sihilikult või mitte.“

Isegi enne toidu kasvatamisega alustamist, Stone jätkab: „Kutsuti mind aiaklubidesse ja koolidesse rääkima selle kohta, mida ma teen.“

Esialgne huvi Stone’i töö vastu võis olla seotud tema otsekohese ja sõbraliku iseloomuga, aga ta väidab, et asi on pigem asukohas kui milleski muus. Oma suhteliselt väikeses linnas (toim: Kelownas 2015 aastal umbes 123,500 elanikku, allikas), sai temast liikumise juht täiesti juhuslikult. Sellisesse rolli sattumine võib olla suur koorem, aga Stone-i meelest ka suur võimalus.

Kui linna ja maa põlluharijad muutuvad kogukondades nähtavamaks, oodatakse neilt tihti ka toidu ja tervise teemadel õpetaja, eestkõneleja, ja kogukonna liidri rolli täitmist. Stone’i puhul, ta tunnistab, et ta pidi natuke aega teesklema, enne kui ta asjast aru hakkas saama. Osaliselt seeetõttu, et nende rollide arendamine on tugevalt seotud tema rahalise eduga farmerina.

linnafarmeri-pilt-3

Talu pidamine kui karjäär

 „Urban Farmer“-is laotab Stone oma finantsmudeli lauale, et harida (ja motiveerida) linnaelanikke, kes on huvitatud kasvatajaks hakkamisest. Koguni kaks peatükki on pühendatud oma ettevõtte ärilisele küljele. Ta jõuab oma teema käsitluses detailideni, kaasa arvatud tööjõuni. Näiteks kirjutab ta järgnevalt:

Kui ma saan ühe peenratäie (75 punti) rediseid korjatud ühe tunniga, siis see ülesanne on väärt $187.50 kogutulu (rediste hind $2.50 punt). Ma õpetaksin välja inimese tegema seda ülesannet sama kiiresti kui mina, aga ootaksin neilt 75% tootlikkust (vähemalt alguses)…Makstes töötajale $15 tunni eest, võttis 56-e pundi korjamine kaks tundi ($30), mille müügi eest sain $140; see tähendab brutokasumit $110 selle konkreetse ülesande pealt. Seega kasumi protsent on 78 protsenti.

Tööjõu arvestused jäetakse tihti väikese mahulistest taluärides käsitlemata ja talupidajad kurdavad tihti, et nad ei maksa iseendale (või ei arvesta enda panust ühelgi reaalse näitaja järgi). Aga Stone käsitleb oma äri nagu tavaline tööandja ja see selgub tema arutlusest tööjõumaksude teemal. Tema rahaasjade kirjeldus annab asjale värske vaate: mitte ainult talu ei peaks raha teenima, tulu peaks saama ka talunik.

Rahaasjad ei ole olnud täiesti puudu orgaanilise põllupidamise raamatutest. Ja Richard Wiswall’i „The Organic Farmer’s Business Handbookon juba pikalt olnud põhiline juhend väikesemahulistele kasvatajatele.

Mitmed Stone’i taktikad ei ole kaugel Wiswall’i omadest, aga, sarnaselt oma toodete ökoloogilise jalajälje minimeerimisele, hoiab ta ka oma start-up’i kulusid nii madalatena kui võimalik. Raamatus toob ta ka lugeja jaoks selle välja.

Stone räägib peamiselt kasumimarginaali ja kogukasumi vaatest ja võib olla keeruline aru saada, mis on tema puhaskasum aastas. Siiski toob ta väga täpseid näiteid oodatavatest tööjõu, varustuse, infrastruktuuri ja varustuse kuludest. Tema esimesel aastal oli Stone’il $70 000 kulusid ja müügitulu $55 000 poole aakri pealt (ca. 2800m2). Järgmisel aastal sai temast juba parem kasvataja ja tema müüginumbrid tõusid $78 000-le selle sama poole aakri pealt, Ja, hiljuti, Stone on kontsentreerinud oma äri veelgi ja nüüd kasvatab kolmandikul aakril $75 000 iga-aastast müügitulu (toim. 65780€ 1350m2 kohta ehk 48,72€ 1m2 kohta aastas).

Majanduslik mudel, mida Stone kirjeldab „Urban Farmer“-is, on koostatud tavalise töönädala järgi. Klassikaline viga, mida algajad (ja kogenud) põllupidajad teevad, on oma ajaga mitte arvestamine. Sellel põhjusel, väikesed toidutalud võivad teenida sama müügitulu nagu Stone, aga neile ei jää kätte nii palju raha.

„Sinu ülesanne linnafarmerina peaks alati olema minimeerida, optimeerida ja elimineerida iga ülesanne, mis ei too kohest ja mõõdetavat tulu, et saaksid keskenduda tegevustele, mis seda tekitavad: korjamine, istutamine ja turustamine,“ ta kirjutab. Stone töötab keskmiselt 48 tundi nädalas ning puhkab talihooajal, millal ta reisib, kirjutab ja peab loenguid.

Koos kohaliku toiduliikumise kasvuga, paljud linna ja linnalähedased põllumajandused on hädas ots-otsaga kokku tulemisega. Stone’i sõnum on lihtne: Kui sul on $7000 (6000€) kapitali investeerimiseks, vähemalt veerand aakrit (1400m2) maad, millel taimi kasvatada ja pead ennast seltskondlikuks isikuks, võib linnaaiandi loomine olla sulle väga hea karjäärivõimalus. Aga te ei pea meie juttu uskuma, selleks on Stone’i raamat.

Ülemise foto autor Andrew Bartman. Teine foto Katie Huisman. Kolmas, redise foto Andrew Bartman.

– Rohkem infot siit: http://civileats.com/2016/02/29/how-urban-farmers-curtis-stone-earns-75000-on-15000-square-feet/

Kuidas teenida linnafarmerina $75,000 (65 500€) ainult 1400 ruutmeetril

KOHVI VARJATUD SÜSINIKUJÄLG

latte_750.jpg2-minuti lugemine
Autor SARAH MCCOLL.

Tõlkis JOONAS LAKS

Piim esindab vaid mõne lusikatäie näol 60 kuni 70 protsenti tassi kohvi süsinikujäljest, latte’s 80 kuni 90 protsenti. Iga tass musta kohvi tähendab 21 grammi CO2, iga latte 340 grammi.
 Kui mõelda kohvi keskkonna-mõjudele, siis tõenäoliselt tulevad esimesena meelde kohvimarjade kestade mäed, mis reostavad vooluvett, jahvatatud kohvi jääkide hunnikud, ümbertöötlematud kohvikapslid või paberprügi mustmiljonist palun-üks-ekstra-suur-cappucino-kaasa-topsidest.
Esialgu ei jõua sa tõenäoliselt piima peale isegi mõtlema hakata. „Kumbki meist ei mõtle“, ütleb San Franciscos asuva Paramo Coffee asutaja Robert Myers, kelle äri fookuses on just nimelt kohv – alustades põllupidamisest kuni röstimiseni. Aga kui su äripartner on seotud ka The Perennialiga, restoraniga, mis samuti võitleb kliimamuutustega – nagu seda on Paramo kaasasutaja Wes Wang –, hakatakse sulle saatma artikleid. Üks artikkel kohvivee keetmise süsinikujälje kohta, artikleid juba varem nimetatud piimaga seotud emissioonide kohta jne. „Ma olin nagu „Oo,  suurepärane, nüüd on veel ka piim ülisuur osa probleemist,““ ütles Myers.
Arvutused piima kohta, mis Paramo Coffee tegi, olid süüdimõistvad. Piim esindab vaid mõne lusikatäie näol 60 kuni 70 protsenti kohvitassi süsinikujäljest, latte’s 80 kuni 90 protsenti. Iga tass musta kohvi tähendab 21 grammi CO2, iga latte 340 grammi. „Kui arvestada, et üks kohvik teeb 300, 500 või 700 jooki päevas, muutub see number märkimisväärseks,“ rääkis Myers SFGate’ile.
Rõõmutu, latte’deta elu ettekujutamise asemel hakkas Myers otsima alternatiive, nagu seda on süsinikupõllundus. Meetod näeb välja selline, et maa kaetakse kompostikihiga ning sellele külvatakse mitmeaastased heintaimed. Kompostist lähevad mulla sisse head mikroorganismid ning süsinik püütakse kinni ja salvestatakse sügavate rohujuurtega maa sisse. „See ei ole nii, et loobu kohvist, loobu piimast,“ ütles ta. „Järsku tundus, et ohoh, võib-olla on siin midagi, mida me saaksime teha.“
See miski on saanud teoks uue Paramo kohviku näol The Perenniali restorani kõrval, koos energiatõhusama röstri ja partnerlusega Marini maakonna Straus Family Creameryga. See on piimatööstus, mis üheksa teise piimatööstuse kõrval on muutnud osa oma karjamaadest süsinikupõldudeks. Kuna Paramo jaoks ei jätku ainult nende lehmade piimast, kes söövad süsinikupõldudeks muudetud maadel, siis annetab ta 5 senti igalt joogilt Marin Carbon Project’ile, et toetada selliste piimakarjamaade loomist.
Teadlased usuvad, et sellised soodsad madaltehnoloogia praktikad nagu süsiniku põllumajandus suudavad keerata süsinikukella tagasi. Maailma haritavad mullad on kaotanud 50 kuni 70 protenti oma esialgsest süsinikuvarust. Süsinikupõllundus suudaksvähendada atmosfääri süsihappegaasi sisaldust ja samal ajal suurendada mulla tervist ja viljakust.
Berkeley California Ülikooli teadustöö leidis, et kui komposti laotataks vaid viiele protsendile osariigi rohumaadest, suudaks see salvestada terve aasta jagu heitmeid, mis tulevad põllundusest ja metsandusest. Tõstame selle numbri 25-le protsendile rohumaadest ja muld suudaks siduda 75 protsenti California iga-aastasest emissioonist.
„See on suure mõjuga,“ ütles Myers. „Tundub, et saame tõesti asju muuta suurel määral ja sellises kontekstis, mida ma juba praegu teen ehk müües piimaga kohvi. See pole miski, mida peaksin hakkama tegema lisaks – vaja on lihtsalt tähelepanelikkust ja olla oma valdkonna eestkõnelejaks.“
„Kui me saame öelda „Ma saan müüa sellist piima, sellele on suur nõudlus“ ja kui seda küsitakse ikka ja jälle, siis ma loodan, et aina rohkem põllumehi ütlevad: „Nojah, võib-olla peaksime seda proovima,““ lisas ta.
Ühes loos The Perenniali kohta ütles Chris Yang, nii restorani kui ka ZeroFoodprinti kaasasutaja, TakePartile: „Tuleb välja, et söömine on üks märkimisväärsemaid kokkupuutepunkte keskkonnaga.“ Aga kohviku suhe sellega on ainulaadne. Paljude kohvijoojate jaoks võib hommikune meeldetuletus barista poolt olla piisavalt tähendusrikas, et julgustada meid mõtisklema oma igahommikuse rituaali keskkonnamõjude üle.
„Jõuame teatud läheduseni, mis on väga siiras,“ ütles Myers. „Ma arvan, et see on võimalus jõuda – järk-järgult, väikeste asjadega – inimeste südameisse. Süda, kui sinna jõuda, on koht, kus võitlus keskkonna pärast võidetakse.”

Originaalteksti loe siit:
Eesti keelne artikkel ilmus 2016 märtsikuises Eesti Rohelise Liikumise uudiskirjas:
KOHVI VARJATUD SÜSINIKUJÄLG

Lahendus, mida me juba ammu oleme oodanud on universaalne põhisissetulek, nii vasak- kui parempoolsete jaoks.

Universaalne põhisissetulek

Mis oleks, kui riigid maksaksid igale ühele piisavalt selleks, et keegi poleks enam vaene? See on hullumeelne idee, mis on leidmas liitlasi kahelt omavahel vastandlikult poolelt.

Väga lihtne viis vaesuse kaotamiseks: riik peab andma igaühele lihtsalt piisavalt raha selleks, et mitte keegi poleks vaene. Ei mingeid tingimusi, katseid ega nõudmisi. Kõik saavad vajaliku toimetulekuks, isegi kui neil juba on.

See, oma olemuselt, ongi „universaalne minimaalne sissetulek“ või „garanteeritud põhisissetulek“ – mitme erineva toetusprogrammi asemel on meil vaid üks: igakuine makse kõigile kodanikele, vaatamata nende taustale, soole või rahvusele. See on poliitikaidee, mis tundub alguses hulluna, aga tegelikult hakkab paistma mõistlikum, kui mõelda tänapäeval aset leidvatele trendidele.

Esiteks ei ole töötamine enam sama, mis ta oli varem. Paljud inimesed heitlevad 50-ne (ja rohkem) tunniste töönädalatega ja ikka ei tule ots-otsaga kokku. Selle taga on mitu põhjust – kaasa arvatud tööandjate südametus ja ametiühingute nõrkus – kahjuks on see fakt. Töötamine ei tasu enam ära. Näiteks enamuse Ameerika tööliste palgad on seisnud paigal või vähenenud alates 1970-ndatest. Umbes 25% töölistest (k.a. 40% restoranide ja toiduteenuste sektoris) vajavad valitsuse abi selleks, et oma teenitule eluks vajalik lisa saada.

Oluline on pakkuda tasand, millele inimesed saaksid alustada oma kindlustunde ehitamist.

Teiseks: tõenäoliselt läheb see hullemaks. Robotid juba täidavad paljusid lihtsamaid ülesandeid. Tulevikus hakkavad nad ka keerukamaid töid tegema. Eelmise aasta Carl Frey ja Michael Osborne-i (Oxford University) uuring leidis, et 47% töökohtadest on ohus muutuda arvutipõhisteks järgneva kahe aastakümne jooksul. See tähendab kadunud ametikohti transpordis ja logistikas, kontoritöös ja administreerimisel, müügi ja ehituse vallas, isegi juuras, finantsteenuste ja meditsiini valdkonnas. Muidugi on võimalik, et inimesed, kes kaotavad oma töö, leiavad endale uue töö, aga on ka mõeldav, et oleme lähenemas ajastule, kus lihtsalt on vaja vähem teha.

Kolmandaks traditsiooniline hoolekanne ei ole enam see, mis ta oli kunagi olles seejuures ka väga ebaefektiivne. Hoolekande väärtus lastega peredele on hetkel tublisti allapoole seda, mis ta oli 1990-ndatel, näiteks. Liikumine vahendite kontrollimise, töösunduse – allkirjastatud Ameerikas seaduseks Bill Clintoni poolt 1996 – ja muude tingimuslikkuste poole, on tapnud universaalse rahalise toetuse. Seda mitte ainult Ühendriikides. See on praeguseks ükskõik kus maailma osas haruldane, et inimene saaks seda ilma midagi vastutasuks tegemata. Mis iganes on selle head ja vead, muudab see abistamise süsteemid keerukamaks ja haldamise kallimaks. Kuni 10% sissetulekute toetuste eelarvest läheb praegu selle jagamise administreerimiseks.

Nendel ja ka muudel põhjustel on kõigile universaalse põhisissetuleku andmise idee muutumas aina populaarsemaks. Viimase aja raportite ja aruannete tulv sellel teemal on olnud muljetavaldav ja, ebaharilikult, ideel on toetajaid üle terve poliitilise spektri.

Parem-liberaalile meeldib põhisissetulek, sest talle ei meeldi bürokraatia ja arvab, et inimesed peaksid ise enda eest vastutama. Selle asemel, et jagada toidutalonge ja tasuta tervishoidu (mis on samasugused teenused), arvab ta, et inimesed peaksid saama raha, sest raha on vahetatav ja sellega saab teha mida tahes.

Vasakpoolsele meeldib põhisissetulek, sest ta arvab, et ühiskonnas on ebavõrdsus ja põhisissetulek oleks ümberjagava omadusega. See muudab mänguväljaku võrdsemaks nende inimeste jaoks, kellel pole olnud häid võimalusi elus, luues „põranda“ kõige vaestematele. „Prekariaat“ ehk pidevas ebakindluses elavad inimesed hakkavad tundma, et neil on midagi, mis seda leevendab. Midagi, mis aitab neil hakkama saada. See omakorda, peaks tõstma heaolu ja tekitama rohkem lisandväärtust loovaid kodanikke.

Tehnoloogia eliidile, nagu Netscape-i Marc Andreesen, meeldib see idee samuti. „Riskiinvestorina, mulle meeldib see fakt, et paljud poliitilisest süsteemist ei tee sellest ideed välja või kannavad selle kohe maha,“ Alber Wenger (Union Square Ventures), ütles TED konverentsi publikule hiljuti, „sest mida me näeme ka start-upides, on see, et kõige võimsamad innovaatilised ideed on tavaliselt need, mille jätavad kõrvale turgu valitsevad ettevõtted. Miinimum sissetulek lubaks meil „automatiseerimist omaks võtta selle kartmise asemel“ ja lubaks suuremal hulgal meist saada osa „digitaalse külluse ajastust“, ütleb ta.

Universaalse põhisissetuleku üksikasjad peab veel välja töötama, aga see võiks toimuda umbes nii: hoolekande maksete, tervishoiu subsiidiumite ja tulumaksuvaba miinimumi asemel võtaksime selle raha ja kasutaksime seda üheks kindlaks väljamakseks, mis annaks igaühele võimaluse mõistlikult ära elada . Šveitsis kukkus rahvahääletus läbi planeeritakse sellel aastal viia läbi rahvahääletus põhisissetuleku kehtestamiseks, kuigi kuupäev ei ole veel paigas. Välja pakutud summa on 2500 Šveitsi franki ehk umbes 2375 EUR.

Aga kas see ka päriselt töötaks? Tõendid toimunud eksperimentidest on piiratud, kuigi need on pigem positiivsed. Pilootprojekt 1970-ndatel Manitoba’s (Kanada) näitas, et „Mincome“ mitte ainult ei kaotanud vaesuse, aga vähendas ka haiglavisiite ja tõstis keskkooli lõpetanute arvu. Sellel paistis olevat ühiskonda toetav mõju, mis näitas ennast inimestes, kes kasutasid ka tasuta avalikke teenuseid vastutustundlikumalt.

Samal ajal, on olnud kaheksa „negatiivse tulumaksu“ katset Ameerika Ühendriikides 70-ndatel, kus inimesed said küll raha, kuid millest suurema osa kraapis valitsus teiste sissetuleku maksude näol tagasi. Selliste katsete tulemused olid kahetised. Need vähendasid vaesust, aga inimesed ka töötasid tavapärasest veidi vähem. Mõne jaoks on see üks suurimaid põhisissetuleku puudusi: inimesed võivad muutuda laisemaks kui nad muidu oleksid. See oleks muidugi probleem, kuigi on küsitav, kas tulevikus tööjõuvajadus on üldse väga suur. Robotite ja tehisintellekti tulek muudab paljud tööd tühiseks, võib-olla täielikult muutes meie arusaama laiskusest ja tootlikkusest kui sellisest.

Ühendriikide välised eksperimendid on olnud julgustavamad. Namibias korraldatud katses vähenes vaesus 76%-lt 37%-le, suurendades subsideerimata sissetulekuid, tõstes hariduse ja tervise norme ning vähendades kuritegevust. Teises, 6000 inimest hõlmanud katses Indias, maksti inimestele 7 dollarit kuus – umbes kolmandik elamiskuludest. Ka see osutus õnnestunud näiteks.

„Tähtis on luua tasand, millele inimesed saavad hakata oma kindlustunnet ehitama. Kui majanduslik olukord lubab, saab sissetulekuid järk-järgult suurendada kuni see vastab elamiskuludele,“ ütleb Guy Standing, kes on arengu uuringute professor SOAS (School of Oriental and African Studies) ülikoolis, Londonis, kes oli seotud antud pilootprogrammiga. „Isegi sellel tagasihoidlikul summal olid hämmastavad mõjud inimeste säästudele, majanduslikule seisule, tervisele, laste koolis käimisele, tarvete ostmisele, nagu koolijalanõud, mille tõttu inimesed tundsid, et nad juhivad oma elusid ise. Ka tegid inimesed rohkem tööd.“

Patiseis valitsuses paneb kahtlema võimaluses näha lähitulevikus põhisissetulekut rakendumas. Kuigi selle idee toetajaid on nii vasak- kui parempoolsete tagatubades, on väga küsitav, et tänapäeva poliitikud oleksid nõus nii suures mahus riiki ümber kujundama kui nad ei saa isegi muudel teemadel kaubale. Siiski idee võiks võtta vedu vaesemates riikides, kus on vabamad käed ja kannatavad vähem polariseerumise all. Võib-olla võiksime selle mõtte ühel päeval tagasi importida kui arenev maailm on selle süsteemi täiustanud.

[Illustratsioon: Andrew J. Nilsen, Fast Company-le]

Originaal artikkel (inglise keeles): http://www.fastcoexist.com/3040832/world-changing-ideas/a-universal-basic-income-is-the-bipartisan-solution-to-poverty-weve-bee

Tasub klikkida ka sinises kirjas linkidele ja lugeda allpool olevaid kommentaare.

 

 

Lahendus, mida me juba ammu oleme oodanud on universaalne põhisissetulek, nii vasak- kui parempoolsete jaoks.