Oma raamatus „Urban Farmer“, kirjutab Curtis Sone sellest, kuidas luua edukas toidukasvatus veerandil aakril ehk ca. tuhande neljasajal ruutmeetril.
Artikli autor Olivia Maki, 29 veebruaril 2016
Olivia Maki on Oaklandi kirjanik ja blogija, kes keskendub agrikultuuri ja toidu süsteemi probleemidele. Ta on välja töötanud hariduslikke kogemusi kulinaarijakoolis „18 Reasons“ ja töötanud California ja Vermonti taludes. Jälgi tema Twitterit aadressil @livmaki ja tema toidublogi, The Coast Kitchen.Vaata lisa ka siit.
Kaks üllatavat asja juhtus Curtis Stone-iga aastal, mil ta otsustas algatada „Green City Acres“-i Kelownas, Briti Kolumbias (Kanada). Esiteks, sai temast linna kuulsus ja teiseks, ta muutus finantsiliselt vabaks.
Oma raamatus „The Urban Farmer, Growing Food for Profit on Leased and Borrowed Land“, Stone annab ülevaate oma veerandil aakril edukalt toimiva farmi üles ehitamise meetoditest. Ta järgib rangelt tiheda, bio-intensiivse kasvatamise meetodeid, et luua kompaktne, spetsiaalselt kaubanduse jaoks valitud taimede maastik.
Linna põllumajandus ei ole ühegi mõõdupuu järgi uus kontseptsioon ja intensiivse kasvatamise meetodid, mida Stone esitleb oma raamatus, on juba väga hästi dokumenteeritud põllupidajate nagu Eliot Coleman ja Jean-Martin Fortier poolt. Väärtus, mida „Urban Farmer“ lisab, seisneb Stone-i otsekoheses arutelus kogukondlike suhete ja finantsilise tasuvuse teemadel.
Põllupidaja kui kogukonna liider/juht
Stone väidab, et inimesed, kes sooviksid luua eduka linnapõllu, ei tohiks kolida suurlinnadesse nagu San Francisco või Detroit. Selle asemel propageerib ta minemist linna, kus pole konkurentsi.
„Ma tean, et paljudel inimestel on ahvatlus minna kuhugi, kus juba tegeletakse linna aiandusega, sest kamraaditunne teiste farmeritega on ju kena, ja võib-olla on lihtne kasutada mõnda ressurssi, mis on juba sisse töötatud, olgu selleks siis maa jagamise programmid, kommunaalaiandid, või isegi ligipääs avalikule rahale,“ kirjutab Stone. „Aga ma julgustaksin teid mitte minema kuhugi, kus juba on edukas linnaaianduse scene.
Oma kodulinnas Kelownas, Stone leidis, et naabrid astuvad tema juurest iga päev läbi, et esitada küsimusi aiapidamise, põllunduse, ilma ja elu kohta. Ta näeb sellist kokkupuudet olulise osana oma tööst; füüsiliselt toites li
nna elanikke, võtavad talunikud ühe väga olulise rolli oma kogukonnas.
„Linnapõllupidajatel on vastutus tuua oma sõnum rahvani,“ ta kirjutab. „Sa teed seda, kas sihilikult või mitte.“
Isegi enne toidu kasvatamisega alustamist, Stone jätkab: „Kutsuti mind aiaklubidesse ja koolidesse rääkima selle kohta, mida ma teen.“
Esialgne huvi Stone’i töö vastu võis olla seotud tema otsekohese ja sõbraliku iseloomuga, aga ta väidab, et asi on pigem asukohas kui milleski muus. Oma suhteliselt väikeses linnas (toim: Kelownas 2015 aastal umbes 123,500 elanikku, allikas), sai temast liikumise juht täiesti juhuslikult. Sellisesse rolli sattumine võib olla suur koorem, aga Stone-i meelest ka suur võimalus.
Kui linna ja maa põlluharijad muutuvad kogukondades nähtavamaks, oodatakse neilt tihti ka toidu ja tervise teemadel õpetaja, eestkõneleja, ja kogukonna liidri rolli täitmist. Stone’i puhul, ta tunnistab, et ta pidi natuke aega teesklema, enne kui ta asjast aru hakkas saama. Osaliselt seeetõttu, et nende rollide arendamine on tugevalt seotud tema rahalise eduga farmerina.
Talu pidamine kui karjäär
„Urban Farmer“-is laotab Stone oma finantsmudeli lauale, et harida (ja motiveerida) linnaelanikke, kes on huvitatud kasvatajaks hakkamisest. Koguni kaks peatükki on pühendatud oma ettevõtte ärilisele küljele. Ta jõuab oma teema käsitluses detailideni, kaasa arvatud tööjõuni. Näiteks kirjutab ta järgnevalt:
Kui ma saan ühe peenratäie (75 punti) rediseid korjatud ühe tunniga, siis see ülesanne on väärt $187.50 kogutulu (rediste hind $2.50 punt). Ma õpetaksin välja inimese tegema seda ülesannet sama kiiresti kui mina, aga ootaksin neilt 75% tootlikkust (vähemalt alguses)…Makstes töötajale $15 tunni eest, võttis 56-e pundi korjamine kaks tundi ($30), mille müügi eest sain $140; see tähendab brutokasumit $110 selle konkreetse ülesande pealt. Seega kasumi protsent on 78 protsenti.
Tööjõu arvestused jäetakse tihti väikese mahulistest taluärides käsitlemata ja talupidajad kurdavad tihti, et nad ei maksa iseendale (või ei arvesta enda panust ühelgi reaalse näitaja järgi). Aga Stone käsitleb oma äri nagu tavaline tööandja ja see selgub tema arutlusest tööjõumaksude teemal. Tema rahaasjade kirjeldus annab asjale värske vaate: mitte ainult talu ei peaks raha teenima, tulu peaks saama ka talunik.
Rahaasjad ei ole olnud täiesti puudu orgaanilise põllupidamise raamatutest. Ja Richard Wiswall’i „The Organic Farmer’s Business Handbook“ on juba pikalt olnud põhiline juhend väikesemahulistele kasvatajatele.
Mitmed Stone’i taktikad ei ole kaugel Wiswall’i omadest, aga, sarnaselt oma toodete ökoloogilise jalajälje minimeerimisele, hoiab ta ka oma start-up’i kulusid nii madalatena kui võimalik. Raamatus toob ta ka lugeja jaoks selle välja.
Stone räägib peamiselt kasumimarginaali ja kogukasumi vaatest ja võib olla keeruline aru saada, mis on tema puhaskasum aastas. Siiski toob ta väga täpseid näiteid oodatavatest tööjõu, varustuse, infrastruktuuri ja varustuse kuludest. Tema esimesel aastal oli Stone’il $70 000 kulusid ja müügitulu $55 000 poole aakri pealt (ca. 2800m2). Järgmisel aastal sai temast juba parem kasvataja ja tema müüginumbrid tõusid $78 000-le selle sama poole aakri pealt, Ja, hiljuti, Stone on kontsentreerinud oma äri veelgi ja nüüd kasvatab kolmandikul aakril $75 000 iga-aastast müügitulu (toim. 65780€ 1350m2 kohta ehk 48,72€ 1m2 kohta aastas).
Majanduslik mudel, mida Stone kirjeldab „Urban Farmer“-is, on koostatud tavalise töönädala järgi. Klassikaline viga, mida algajad (ja kogenud) põllupidajad teevad, on oma ajaga mitte arvestamine. Sellel põhjusel, väikesed toidutalud võivad teenida sama müügitulu nagu Stone, aga neile ei jää kätte nii palju raha.
„Sinu ülesanne linnafarmerina peaks alati olema minimeerida, optimeerida ja elimineerida iga ülesanne, mis ei too kohest ja mõõdetavat tulu, et saaksid keskenduda tegevustele, mis seda tekitavad: korjamine, istutamine ja turustamine,“ ta kirjutab. Stone töötab keskmiselt 48 tundi nädalas ning puhkab talihooajal, millal ta reisib, kirjutab ja peab loenguid.
Koos kohaliku toiduliikumise kasvuga, paljud linna ja linnalähedased põllumajandused on hädas ots-otsaga kokku tulemisega. Stone’i sõnum on lihtne: Kui sul on $7000 (6000€) kapitali investeerimiseks, vähemalt veerand aakrit (1400m2) maad, millel taimi kasvatada ja pead ennast seltskondlikuks isikuks, võib linnaaiandi loomine olla sulle väga hea karjäärivõimalus. Aga te ei pea meie juttu uskuma, selleks on Stone’i raamat.
Ülemise foto autor Andrew Bartman. Teine foto Katie Huisman. Kolmas, redise foto Andrew Bartman.
– Rohkem infot siit: http://civileats.com/2016/02/29/how-urban-farmers-curtis-stone-earns-75000-on-15000-square-feet/
Loe erakonna lugu siit: 
