Peaministril on võimalus päästa demokraatia

Õige pea algavad koalitsiooniläbirääkimised Riigikokku pääsenud erakondade vahel. Erinevaid kombinatsioone ja võimalusi on tegelikult pakutud juba tükk maad enne valimisi ka erinevate meediaväljaannete poolt, kuid nüüd on asi konkreetsem – numbrid selged ja matemaatika lihtne, sest arvutada vaja vaid 101 piires.  Loomulikult on selle juures vaja arvestada veel tuhande muu detailiga kui ainult istekohad Toompeal – erinevate isiksuste omavahelise koostöövalmidusega, kampaanias välja öeldud “punaste joonte” ja programmiliste vastukäivustega, kuid suures plaanis on selge see, et vähemusvalitsust ei hakka mitte ükski võimalik peaminister moodustama. Kogu selle mürgli juures võib olla lihtne unustada fakt, et 9% valijate häältest jäävad Toompeal esindamata – puudu jäänud 10 mandaati jagatakse seal omavahel vennalikult ära.

Mandaadid mandaatideks, sest ega elu ainult Toompeal käi, aga nendest valijatest, kes võtsid vaevaks nelja teise erakonna programmide ja kandidaatidega tutvuda või veel enam seal programmi kokku kirjutada ja kandideerida, oleks tulevasel valitsusjuhil üsna lühinägelik loobuda. Kui võtame näiteks Eesti 200 toetuse, siis esindamata jääb 25317 inimese hääl, roheliste puhul 10232 keskkonna ja inimeste heaolu pärast muret tundva inimese hääl – need pole samuti väikesed numbrid. Mis siis teha? Korrutada järgmised neli aastat: “Ise olite lollid, et väikeste poolt hääletasite,” või võtta seda kui kanaarilindu kaevikus, kes annab märku, et Eesti riigi juhtimine vajab veidi enam kaasamist, veidi enam demokraatiat ning teistega arvestamist?

Kohalike omavalitsuste valimistel, 2017 aastal said rohelised Tallinnas toetuseks 2,4% häältest ehk 4662 inimest, kes soovisid Tallinnas näha kaasavamat ja keskkonnateadlikku valitsemist. Rohelised ei saanud Tallinna volikogusse mitte ühtegi mandaati, kuid kogusid rahva seas piisava toetuse, et Savisaare-järgne linnavalitsus seda märkaks ning nende poolt tehtigi ettepanek kutsuda volikoguväline erakond koostööpartneriks. Üsna pretsedenditu olukord Eesti poliitikas, mille peale avaldasid pahameelt nii opositsioonierakonnad kui ka ajakirjandus, nimetades rohelisi Taavi Aasa viigileheks. Väga palju tähelepanu suunati Reidi tee jätkumise kajastamisele jättes tihti, kas tahtlikult või tahtmatult, välja need parandused, mida rohelised koostöös Mere Linna Kaitseks inimestega sellesse sisse viisid – keset linna ehitatava magistraali asemel sai Tallinn endale inimlikuma linnatänava.

Valimistulemusi veel kontrollitakse ja e-hääletamise osas on mul veel isiklikud reservatsioonid nende ühetaolisuse ja õigsuse kohta, aga suuri muutusi niikuinii ei tule – Reformierakond on 2019 Riigikogu valimised võitnud ning president teeb Kaja Kallasele ettepaneku moodustada valitsus pärast seda kui oravad on endale sobilikud tantsupartnerid leidnud. Mind need valimised mitte mingit pidi ei rahulda (välja arvatud see, et tõenäoliselt saame lisaks naispresidendile ka naispeaministri), aga faktid jäävad faktideks – suur hulk ehk 51 060 häält ei kõla täna Toompeal, vaid kusagil mujal – külades, metsades, kortermajades, tänavatel, lühidalt – üle Eesti. Kas poleks siis mõistlik mingi osa nendest häältest kaasata Stenbocki? Seda enam, et ministriks sobivaid inimesi neid hääli esindavates erakondades on küll ja veel.

Joonas Laks

Advertisements
Peaministril on võimalus päästa demokraatia

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s