Mõtteviisi muutmisest

 Nädalavahetusel ilmus Tallinna linnapea artikkel, mis kommenteeris Euroopa Rohelise pealinna tiitlist ilma jäämist ja kutsus linlasi mõtteviisi muutma. Linnapea leiab, et “Rohelise pealinna tiitel ei ole lõpp-peatus vaid üks peatus paljudest.” Miks oleme aga oma peatusest juba nii mitmel korral mööda sõitnud? Kas asi on ainult meie nõukogude pärandis ja mõtteviisides, mis sellest johtuda võivad?

 Sujuv areng ilma vigadeta

  Linnapea viitab sellele, et Tallinnal ei ole olnud nii sujuvat arengut kui pidevalt vabalt arenenud Helsingil, Stockholmil või Kopenhaagenil ja see on sulatõsi, aga laisa tegutsemise ettekäändena on see siiski üsna nõrk. Ja kuigi ise olen küll sündinud 80-ndate lõpus, siis 1990. aastatel ehitatud teid ei saa veel minu hinnangul ajalooliselt välja kujunenuteks nimetada. Kui oma naabrite pikaaegsest kogemusest õppides teame, millist tulemust soovime, siis miks me ei võiks jätta mõne rumaluse, mida nemad on pidanud võib-olla omal nahal järgi proovima, tegemata? Fakt on see, et pidevalt autoteid laiendades ei ole võimalik autostumist peatada, veel vähem seda tagasi pöörata. Ja tegelikult keegi ju sellega ka ei vaidle. Vaieldakse hirmust, et midagi hakatakse ära võtma – et autojuhid kaotavad midagi sellega, kui loovutavad osa ruumist kergliiklejatele. Kolmandiku loovutamine võib tunduda autojuhtidele kohutava ähvardusena.

Tegelikkus on aga vastupidine. 

 Praegu sõidavad paljud potentsiaalsed kergliiklejad või ka ühistranspordi kasutajad isiklike sõiduautodega, sest linn pole loonud kergliikluseks sobivat taristut, mistõttu on auto hetkel lihtsalt kõige mugavam viis liiklemiseks. Luban et kohe, kui auto on liiklemise seisukohast mugavuselt alles teisel või kolmandal kohal, nihkub ka paradigma. Siinkohal meenuvad mulle Laseri saates liiklusruumile ohverdatud tomatid. Ja need, kes ikka autoga sõita tahavad või seda tegema peavad, saavad seda teha paremini kui enne, sest teed on iga potentsiaalse kergliikleja või ühistranspordi kasutaja võrra ühest plekkkarbist puhtamad – ruumi kui palju! 

 Pöörame linnapea esitatud arvud ümber. Kui Tallinnas on 90m2 ühe auto kohta ja Lääne-Euroopa linnades kaks korda rohkem, siis ei tähenda see seda, et meil on liiga vähe teid, vaid seda, et meil on liiga palju autosid! Läbilaskevõime vähendamine ei suurenda CO2-e heitmeid, sest inimesed ei soovi ummikus istuda ja leiavad üles alternatiivid, kui need on olemas. Hetkel oleme veel eituse faasis, kus alternatiivide pakkumise asemel räägime sellest, kuidas mitte ühtegi liigutust ei tohi teha isiklike sõidukite arvelt. Ennustan, et üsna varsti jõuame selleni kui keegi hakkab sõiduautodega liiklemise piiramist võrdlema sõnavabaduse piiramisega. 

Isiklik sõiduvahend ei ole inimõigus

 Inimesed saage aru – isiklik sõiduvahend ei ole inimõigus, vähemalt seni kuni leidub alternatiive. Ja just nendega tulebki palju rohkem tööd teha. Suurem liiklusruumi osa anda alternatiividele, suurem osa linna teedeehituse eelarvest planeerida kergliiklusteede ja ühistranspordi arendusse, projekteerimishangetes nõuda esmalt jalakäijate, ühistranspordi ja jalgrattaliikluse paika panemist ja alles seejärel vaadata kas ja kuidas oleks otstarbekas autosid läbi lasta. See, mis praegu Tallinnas uute eluhoonete parkimise ümber toimub, on kurb näide sellest kuidas auto on isegi kliendi soovidest tähtsam. “Sul peab olema auto, sest muidu pole sa õige linlane!” Mul on tunne, et see ei räägi “rohelisest, inimsõbraliku linnaruumiga turvalisest ja loovast maailmalinnast.”

Vaatame fakte

 Aga vaatame korraks, mida Prantsusmaa linn Grenoble tegi, et seekord auhinna oma kotti pani (linn oli pingereas pea igal juhul esikohal või siis jäi teiseks (vaid õhukvaliteedi tõttu oli 18-nest linnast kolmandal kohal).  Euroopa Komisjon toob välja järgmist:

  • Tugevalt pühendunud kliimamuutuste mõjude vähendamisele ja energiamajanduse efektiivistamisele, olles esimene Prantsuse kohalik omavalitsus, mis võttis vastu kliimakava, aastal 2005 (kus on Tallinna oma?).
  • Suunas tähelepanu müra vähendamisele luues vaikseid alasid linnas ja propageeris rattaliiklust ja kehtestas kiiruspiirangud (millal tuleb meile 40km/h?).
  • Linnas tegutsevad öko-naabruskonnad on võitnud riiklikke auhindu ja linn maksimeerib oma piiratud rohealade kasutust julgustades kogukonnaaedade või linnaaedade teket (Tallinn juba teeb ka seda, mis on super!) ja vertikaalaiandust (olematu!) ning ambitsioonikad puude istutamise programmid (pole olemas).
  • Linn on saavutanud muljetavaldavaid jalgratta kasutusnäitajad ergutades ja hüvitades nende kasutamist ning vähendades üle-üldist liikluskoormust (jätab tugevalt soovida).  

 Üks lause, mis võiks olla Roheliste järgmises koalitsioonilepingus Keskerakonnaga siiski artiklist leidub: “Sümbioos looduse ja keskkonnahoiu, teaduse ning uute tehnoloogiatega on kaasaegne mõtteviis ja tasakaalus majandusmudel. Kokkuvõttes, see ongi meie homne päev ja tulevik.” Mul on hea meel, et Keskerakonna pealinnajuht on otsustanud hoida Tallinna rooli fikseeritud nord-west suunal, aga rehvitud purjedega on sellest vähe kasu. Teiste linnade purjed on heisatud ja haaravad pärituult märksa paremini. Võib öelda, et Euroopat ja selle linnu on tabanud Roheline laine, kus kapteniteks on saanud poliitikud, kes on julgemalt täispurjeis sadama poole teel. Meie oleme neist iga aastaga aina enam maha jäämas.

https://epl.delfi.ee/arvamus/joonas-laksi-vastus-mihhail-kolvartile-oleme-euroopa-rohelistest-linnadest-iga-aastaga-maha-jaamas?id=91547137

Mõtteviisi muutmisest

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s