Rohelised: Võõrutus põlevkivist

Eestimaa Rohelised on julgelt näoga tuleviku poole ja soovitavad Valitsusel võtta pikemaid samme põlevkivist eemaldumise suunas (PÕXIT).

 Võõrutusravi Suurbritannias on kandmas vilja ja kivisöega hüvastijätmine on saamas reaalsuseks. Tööstusrevolutsiooni sünnimaa Suurbritannia on Eestile suureks eeskujuks, sest suudab  terve päeva mööda saata ilma kivisöest toodetavat energiat tarbimata (link). Kui kaua peaks vastu Eesti, kui Narva elektrijaamadega peaks midagi juhtuma?

Ökoriik on visioon, mida jagab tõenäoliselt suurem osa Eesti ühiskonnast. Me ei suuda seda aga kunagi saavutada, kui hoiame oma energeetika nii üheülbalisena (fossiilkütuste osakaal 85%) olles sellega ka 2017 aasta OECD raporti andmetel kõige süsinikumahukama majandusega riik (link). Selleks, et tänapäeval olla tõsiselt võetavaks sihtturuks suurtele investeeringutele, peame näitama oma valmisolekut loobuda põlevkivienergeetikast nagu kirjutab eelmisel nädalal ka Kaspar Kurve Äripäevas (link, Postimees).

Elame kliima soojenemise tingimustes ning paljudes riikides eemaldutakse fossiilenergia investeeringutest nende jätkusuutmatuse tõttu. Ei tohi unustada, et meie tänased otsused mõjutavad elu maal veel tuhandete aastate pärast. Miks siis käituda nii, nagu Maa ressursid oleksid piiramatud ja “pärast meid tulgu kasvõi veeuputus”? Mart Noormaa ütles möödunud nädalal „Marss marsile!“ konverentsil õigesti: „Võimatu on tülitseda kosmosesüstikus, see lihtsalt ei tööta. Sama peaksime mõtlema ka oma planeedi kontekstis, sest tegu on meie kõigi ühise kosmoselaevaga.“

Põlevkivi on meid juba praegu pannud sundkäike tegema – ressursitasusid ja keskkonnatasusid vähendati eelmisel aastal, mille arvelt on vähendatud keskkonnaprojektide rahastust 40 miljonit ehk 63%, mille tõttu Keskkonna Investeeringute Keskus on olnud sunnitud avatud taotlusvoorud terveks aastaks peatama. Planeeritakse suurtes kogustes metsa ahju ajamist ja tehakse arulagedaid rahapaigutusi nii meil kui mujal (Auvere, Enefit, Jordaania, Utah jne). Eestimaa Roheliste arvates võiks meie Valitsusele selle kõige eest suurima reostaja preemia anda. Kui arvad, et rumalustega ei peaks jätkama, siis anna oma hääl siin: link. Meil on viimane aeg võtta arvesse maailma arenguid ja liituda taastuvenergiarevolutsiooniga, mis leiab aset juba praegu kõikides arenenud maades. Seda enam, et TE100 kava näol on plaan selleks juba ammu valmis. Vaja lihtsalt tööle hakata!

 

http://www.pealinn.ee/tagid/koik/rohelised-polevkivi-suunab-eestit-sundkaikudele-n191860

Rohelised: Võõrutus põlevkivist

KOHVI VARJATUD SÜSINIKUJÄLG

latte_750.jpg2-minuti lugemine
Autor SARAH MCCOLL.

Tõlkis JOONAS LAKS

Piim esindab vaid mõne lusikatäie näol 60 kuni 70 protsenti tassi kohvi süsinikujäljest, latte’s 80 kuni 90 protsenti. Iga tass musta kohvi tähendab 21 grammi CO2, iga latte 340 grammi.
 Kui mõelda kohvi keskkonna-mõjudele, siis tõenäoliselt tulevad esimesena meelde kohvimarjade kestade mäed, mis reostavad vooluvett, jahvatatud kohvi jääkide hunnikud, ümbertöötlematud kohvikapslid või paberprügi mustmiljonist palun-üks-ekstra-suur-cappucino-kaasa-topsidest.
Esialgu ei jõua sa tõenäoliselt piima peale isegi mõtlema hakata. „Kumbki meist ei mõtle“, ütleb San Franciscos asuva Paramo Coffee asutaja Robert Myers, kelle äri fookuses on just nimelt kohv – alustades põllupidamisest kuni röstimiseni. Aga kui su äripartner on seotud ka The Perennialiga, restoraniga, mis samuti võitleb kliimamuutustega – nagu seda on Paramo kaasasutaja Wes Wang –, hakatakse sulle saatma artikleid. Üks artikkel kohvivee keetmise süsinikujälje kohta, artikleid juba varem nimetatud piimaga seotud emissioonide kohta jne. „Ma olin nagu „Oo,  suurepärane, nüüd on veel ka piim ülisuur osa probleemist,““ ütles Myers.
Arvutused piima kohta, mis Paramo Coffee tegi, olid süüdimõistvad. Piim esindab vaid mõne lusikatäie näol 60 kuni 70 protsenti kohvitassi süsinikujäljest, latte’s 80 kuni 90 protsenti. Iga tass musta kohvi tähendab 21 grammi CO2, iga latte 340 grammi. „Kui arvestada, et üks kohvik teeb 300, 500 või 700 jooki päevas, muutub see number märkimisväärseks,“ rääkis Myers SFGate’ile.
Rõõmutu, latte’deta elu ettekujutamise asemel hakkas Myers otsima alternatiive, nagu seda on süsinikupõllundus. Meetod näeb välja selline, et maa kaetakse kompostikihiga ning sellele külvatakse mitmeaastased heintaimed. Kompostist lähevad mulla sisse head mikroorganismid ning süsinik püütakse kinni ja salvestatakse sügavate rohujuurtega maa sisse. „See ei ole nii, et loobu kohvist, loobu piimast,“ ütles ta. „Järsku tundus, et ohoh, võib-olla on siin midagi, mida me saaksime teha.“
See miski on saanud teoks uue Paramo kohviku näol The Perenniali restorani kõrval, koos energiatõhusama röstri ja partnerlusega Marini maakonna Straus Family Creameryga. See on piimatööstus, mis üheksa teise piimatööstuse kõrval on muutnud osa oma karjamaadest süsinikupõldudeks. Kuna Paramo jaoks ei jätku ainult nende lehmade piimast, kes söövad süsinikupõldudeks muudetud maadel, siis annetab ta 5 senti igalt joogilt Marin Carbon Project’ile, et toetada selliste piimakarjamaade loomist.
Teadlased usuvad, et sellised soodsad madaltehnoloogia praktikad nagu süsiniku põllumajandus suudavad keerata süsinikukella tagasi. Maailma haritavad mullad on kaotanud 50 kuni 70 protenti oma esialgsest süsinikuvarust. Süsinikupõllundus suudaksvähendada atmosfääri süsihappegaasi sisaldust ja samal ajal suurendada mulla tervist ja viljakust.
Berkeley California Ülikooli teadustöö leidis, et kui komposti laotataks vaid viiele protsendile osariigi rohumaadest, suudaks see salvestada terve aasta jagu heitmeid, mis tulevad põllundusest ja metsandusest. Tõstame selle numbri 25-le protsendile rohumaadest ja muld suudaks siduda 75 protsenti California iga-aastasest emissioonist.
„See on suure mõjuga,“ ütles Myers. „Tundub, et saame tõesti asju muuta suurel määral ja sellises kontekstis, mida ma juba praegu teen ehk müües piimaga kohvi. See pole miski, mida peaksin hakkama tegema lisaks – vaja on lihtsalt tähelepanelikkust ja olla oma valdkonna eestkõnelejaks.“
„Kui me saame öelda „Ma saan müüa sellist piima, sellele on suur nõudlus“ ja kui seda küsitakse ikka ja jälle, siis ma loodan, et aina rohkem põllumehi ütlevad: „Nojah, võib-olla peaksime seda proovima,““ lisas ta.
Ühes loos The Perenniali kohta ütles Chris Yang, nii restorani kui ka ZeroFoodprinti kaasasutaja, TakePartile: „Tuleb välja, et söömine on üks märkimisväärsemaid kokkupuutepunkte keskkonnaga.“ Aga kohviku suhe sellega on ainulaadne. Paljude kohvijoojate jaoks võib hommikune meeldetuletus barista poolt olla piisavalt tähendusrikas, et julgustada meid mõtisklema oma igahommikuse rituaali keskkonnamõjude üle.
„Jõuame teatud läheduseni, mis on väga siiras,“ ütles Myers. „Ma arvan, et see on võimalus jõuda – järk-järgult, väikeste asjadega – inimeste südameisse. Süda, kui sinna jõuda, on koht, kus võitlus keskkonna pärast võidetakse.”

Originaalteksti loe siit:
Eesti keelne artikkel ilmus 2016 märtsikuises Eesti Rohelise Liikumise uudiskirjas:
KOHVI VARJATUD SÜSINIKUJÄLG