Rohelised: Võõrutus põlevkivist

Eestimaa Rohelised on julgelt näoga tuleviku poole ja soovitavad Valitsusel võtta pikemaid samme põlevkivist eemaldumise suunas (PÕXIT).

 Võõrutusravi Suurbritannias on kandmas vilja ja kivisöega hüvastijätmine on saamas reaalsuseks. Tööstusrevolutsiooni sünnimaa Suurbritannia on Eestile suureks eeskujuks, sest suudab  terve päeva mööda saata ilma kivisöest toodetavat energiat tarbimata (link). Kui kaua peaks vastu Eesti, kui Narva elektrijaamadega peaks midagi juhtuma?

Ökoriik on visioon, mida jagab tõenäoliselt suurem osa Eesti ühiskonnast. Me ei suuda seda aga kunagi saavutada, kui hoiame oma energeetika nii üheülbalisena (fossiilkütuste osakaal 85%) olles sellega ka 2017 aasta OECD raporti andmetel kõige süsinikumahukama majandusega riik (link). Selleks, et tänapäeval olla tõsiselt võetavaks sihtturuks suurtele investeeringutele, peame näitama oma valmisolekut loobuda põlevkivienergeetikast nagu kirjutab eelmisel nädalal ka Kaspar Kurve Äripäevas (link, Postimees).

Elame kliima soojenemise tingimustes ning paljudes riikides eemaldutakse fossiilenergia investeeringutest nende jätkusuutmatuse tõttu. Ei tohi unustada, et meie tänased otsused mõjutavad elu maal veel tuhandete aastate pärast. Miks siis käituda nii, nagu Maa ressursid oleksid piiramatud ja “pärast meid tulgu kasvõi veeuputus”? Mart Noormaa ütles möödunud nädalal „Marss marsile!“ konverentsil õigesti: „Võimatu on tülitseda kosmosesüstikus, see lihtsalt ei tööta. Sama peaksime mõtlema ka oma planeedi kontekstis, sest tegu on meie kõigi ühise kosmoselaevaga.“

Põlevkivi on meid juba praegu pannud sundkäike tegema – ressursitasusid ja keskkonnatasusid vähendati eelmisel aastal, mille arvelt on vähendatud keskkonnaprojektide rahastust 40 miljonit ehk 63%, mille tõttu Keskkonna Investeeringute Keskus on olnud sunnitud avatud taotlusvoorud terveks aastaks peatama. Planeeritakse suurtes kogustes metsa ahju ajamist ja tehakse arulagedaid rahapaigutusi nii meil kui mujal (Auvere, Enefit, Jordaania, Utah jne). Eestimaa Roheliste arvates võiks meie Valitsusele selle kõige eest suurima reostaja preemia anda. Kui arvad, et rumalustega ei peaks jätkama, siis anna oma hääl siin: link. Meil on viimane aeg võtta arvesse maailma arenguid ja liituda taastuvenergiarevolutsiooniga, mis leiab aset juba praegu kõikides arenenud maades. Seda enam, et TE100 kava näol on plaan selleks juba ammu valmis. Vaja lihtsalt tööle hakata!

 

http://www.pealinn.ee/tagid/koik/rohelised-polevkivi-suunab-eestit-sundkaikudele-n191860

Advertisements
Rohelised: Võõrutus põlevkivist

Lahendus, mida me juba ammu oleme oodanud on universaalne põhisissetulek, nii vasak- kui parempoolsete jaoks.

Universaalne põhisissetulek

Mis oleks, kui riigid maksaksid igale ühele piisavalt selleks, et keegi poleks enam vaene? See on hullumeelne idee, mis on leidmas liitlasi kahelt omavahel vastandlikult poolelt.

Väga lihtne viis vaesuse kaotamiseks: riik peab andma igaühele lihtsalt piisavalt raha selleks, et mitte keegi poleks vaene. Ei mingeid tingimusi, katseid ega nõudmisi. Kõik saavad vajaliku toimetulekuks, isegi kui neil juba on.

See, oma olemuselt, ongi „universaalne minimaalne sissetulek“ või „garanteeritud põhisissetulek“ – mitme erineva toetusprogrammi asemel on meil vaid üks: igakuine makse kõigile kodanikele, vaatamata nende taustale, soole või rahvusele. See on poliitikaidee, mis tundub alguses hulluna, aga tegelikult hakkab paistma mõistlikum, kui mõelda tänapäeval aset leidvatele trendidele.

Esiteks ei ole töötamine enam sama, mis ta oli varem. Paljud inimesed heitlevad 50-ne (ja rohkem) tunniste töönädalatega ja ikka ei tule ots-otsaga kokku. Selle taga on mitu põhjust – kaasa arvatud tööandjate südametus ja ametiühingute nõrkus – kahjuks on see fakt. Töötamine ei tasu enam ära. Näiteks enamuse Ameerika tööliste palgad on seisnud paigal või vähenenud alates 1970-ndatest. Umbes 25% töölistest (k.a. 40% restoranide ja toiduteenuste sektoris) vajavad valitsuse abi selleks, et oma teenitule eluks vajalik lisa saada.

Oluline on pakkuda tasand, millele inimesed saaksid alustada oma kindlustunde ehitamist.

Teiseks: tõenäoliselt läheb see hullemaks. Robotid juba täidavad paljusid lihtsamaid ülesandeid. Tulevikus hakkavad nad ka keerukamaid töid tegema. Eelmise aasta Carl Frey ja Michael Osborne-i (Oxford University) uuring leidis, et 47% töökohtadest on ohus muutuda arvutipõhisteks järgneva kahe aastakümne jooksul. See tähendab kadunud ametikohti transpordis ja logistikas, kontoritöös ja administreerimisel, müügi ja ehituse vallas, isegi juuras, finantsteenuste ja meditsiini valdkonnas. Muidugi on võimalik, et inimesed, kes kaotavad oma töö, leiavad endale uue töö, aga on ka mõeldav, et oleme lähenemas ajastule, kus lihtsalt on vaja vähem teha.

Kolmandaks traditsiooniline hoolekanne ei ole enam see, mis ta oli kunagi olles seejuures ka väga ebaefektiivne. Hoolekande väärtus lastega peredele on hetkel tublisti allapoole seda, mis ta oli 1990-ndatel, näiteks. Liikumine vahendite kontrollimise, töösunduse – allkirjastatud Ameerikas seaduseks Bill Clintoni poolt 1996 – ja muude tingimuslikkuste poole, on tapnud universaalse rahalise toetuse. Seda mitte ainult Ühendriikides. See on praeguseks ükskõik kus maailma osas haruldane, et inimene saaks seda ilma midagi vastutasuks tegemata. Mis iganes on selle head ja vead, muudab see abistamise süsteemid keerukamaks ja haldamise kallimaks. Kuni 10% sissetulekute toetuste eelarvest läheb praegu selle jagamise administreerimiseks.

Nendel ja ka muudel põhjustel on kõigile universaalse põhisissetuleku andmise idee muutumas aina populaarsemaks. Viimase aja raportite ja aruannete tulv sellel teemal on olnud muljetavaldav ja, ebaharilikult, ideel on toetajaid üle terve poliitilise spektri.

Parem-liberaalile meeldib põhisissetulek, sest talle ei meeldi bürokraatia ja arvab, et inimesed peaksid ise enda eest vastutama. Selle asemel, et jagada toidutalonge ja tasuta tervishoidu (mis on samasugused teenused), arvab ta, et inimesed peaksid saama raha, sest raha on vahetatav ja sellega saab teha mida tahes.

Vasakpoolsele meeldib põhisissetulek, sest ta arvab, et ühiskonnas on ebavõrdsus ja põhisissetulek oleks ümberjagava omadusega. See muudab mänguväljaku võrdsemaks nende inimeste jaoks, kellel pole olnud häid võimalusi elus, luues „põranda“ kõige vaestematele. „Prekariaat“ ehk pidevas ebakindluses elavad inimesed hakkavad tundma, et neil on midagi, mis seda leevendab. Midagi, mis aitab neil hakkama saada. See omakorda, peaks tõstma heaolu ja tekitama rohkem lisandväärtust loovaid kodanikke.

Tehnoloogia eliidile, nagu Netscape-i Marc Andreesen, meeldib see idee samuti. „Riskiinvestorina, mulle meeldib see fakt, et paljud poliitilisest süsteemist ei tee sellest ideed välja või kannavad selle kohe maha,“ Alber Wenger (Union Square Ventures), ütles TED konverentsi publikule hiljuti, „sest mida me näeme ka start-upides, on see, et kõige võimsamad innovaatilised ideed on tavaliselt need, mille jätavad kõrvale turgu valitsevad ettevõtted. Miinimum sissetulek lubaks meil „automatiseerimist omaks võtta selle kartmise asemel“ ja lubaks suuremal hulgal meist saada osa „digitaalse külluse ajastust“, ütleb ta.

Universaalse põhisissetuleku üksikasjad peab veel välja töötama, aga see võiks toimuda umbes nii: hoolekande maksete, tervishoiu subsiidiumite ja tulumaksuvaba miinimumi asemel võtaksime selle raha ja kasutaksime seda üheks kindlaks väljamakseks, mis annaks igaühele võimaluse mõistlikult ära elada . Šveitsis kukkus rahvahääletus läbi planeeritakse sellel aastal viia läbi rahvahääletus põhisissetuleku kehtestamiseks, kuigi kuupäev ei ole veel paigas. Välja pakutud summa on 2500 Šveitsi franki ehk umbes 2375 EUR.

Aga kas see ka päriselt töötaks? Tõendid toimunud eksperimentidest on piiratud, kuigi need on pigem positiivsed. Pilootprojekt 1970-ndatel Manitoba’s (Kanada) näitas, et „Mincome“ mitte ainult ei kaotanud vaesuse, aga vähendas ka haiglavisiite ja tõstis keskkooli lõpetanute arvu. Sellel paistis olevat ühiskonda toetav mõju, mis näitas ennast inimestes, kes kasutasid ka tasuta avalikke teenuseid vastutustundlikumalt.

Samal ajal, on olnud kaheksa „negatiivse tulumaksu“ katset Ameerika Ühendriikides 70-ndatel, kus inimesed said küll raha, kuid millest suurema osa kraapis valitsus teiste sissetuleku maksude näol tagasi. Selliste katsete tulemused olid kahetised. Need vähendasid vaesust, aga inimesed ka töötasid tavapärasest veidi vähem. Mõne jaoks on see üks suurimaid põhisissetuleku puudusi: inimesed võivad muutuda laisemaks kui nad muidu oleksid. See oleks muidugi probleem, kuigi on küsitav, kas tulevikus tööjõuvajadus on üldse väga suur. Robotite ja tehisintellekti tulek muudab paljud tööd tühiseks, võib-olla täielikult muutes meie arusaama laiskusest ja tootlikkusest kui sellisest.

Ühendriikide välised eksperimendid on olnud julgustavamad. Namibias korraldatud katses vähenes vaesus 76%-lt 37%-le, suurendades subsideerimata sissetulekuid, tõstes hariduse ja tervise norme ning vähendades kuritegevust. Teises, 6000 inimest hõlmanud katses Indias, maksti inimestele 7 dollarit kuus – umbes kolmandik elamiskuludest. Ka see osutus õnnestunud näiteks.

„Tähtis on luua tasand, millele inimesed saavad hakata oma kindlustunnet ehitama. Kui majanduslik olukord lubab, saab sissetulekuid järk-järgult suurendada kuni see vastab elamiskuludele,“ ütleb Guy Standing, kes on arengu uuringute professor SOAS (School of Oriental and African Studies) ülikoolis, Londonis, kes oli seotud antud pilootprogrammiga. „Isegi sellel tagasihoidlikul summal olid hämmastavad mõjud inimeste säästudele, majanduslikule seisule, tervisele, laste koolis käimisele, tarvete ostmisele, nagu koolijalanõud, mille tõttu inimesed tundsid, et nad juhivad oma elusid ise. Ka tegid inimesed rohkem tööd.“

Patiseis valitsuses paneb kahtlema võimaluses näha lähitulevikus põhisissetulekut rakendumas. Kuigi selle idee toetajaid on nii vasak- kui parempoolsete tagatubades, on väga küsitav, et tänapäeva poliitikud oleksid nõus nii suures mahus riiki ümber kujundama kui nad ei saa isegi muudel teemadel kaubale. Siiski idee võiks võtta vedu vaesemates riikides, kus on vabamad käed ja kannatavad vähem polariseerumise all. Võib-olla võiksime selle mõtte ühel päeval tagasi importida kui arenev maailm on selle süsteemi täiustanud.

[Illustratsioon: Andrew J. Nilsen, Fast Company-le]

Originaal artikkel (inglise keeles): http://www.fastcoexist.com/3040832/world-changing-ideas/a-universal-basic-income-is-the-bipartisan-solution-to-poverty-weve-bee

Tasub klikkida ka sinises kirjas linkidele ja lugeda allpool olevaid kommentaare.

 

 

Lahendus, mida me juba ammu oleme oodanud on universaalne põhisissetulek, nii vasak- kui parempoolsete jaoks.

Isiklik parim.

1. märts on läbi ja valimistulemus käes.

Tänan kõiki, kes minu poolt hääletasid!

Mina ootasin tulemuseks ca. 20 häält, kuid toetajate lõpp-arvuks kujunes 154!

Numbrit 531 kirjutas sedelile 100 korda ja e-hääletamisel tehti selle numbri taha 54 “linnukest”.

Riigikogusse pääsemiseks sellest küll ei piisanud, kuid selle tulemusega sain 872 kandidaadi hulgast 520-nda koha, mis edestab nii mõndagi kogenenud poliitikut.

Erakond Eestimaa Rohelised ei ole tervikuna küll oma tulemusega rahul, sest sellega kadus meil ära riigi poolne toetus, aga kui vaadata postitiivsemast küljest, siis see kohustab meid ka rohkem oma liikmetega suhtlema ja uusi inimesi appi kutsuma rohelist ilmavaadet edendama.

Viimase lausega seoses võiks siin-kohal ka ära mainida, et plaanime uuesti käivitada noorte roheliste ühenduse, sest just noored on meie tulevik ja kui milleski saab rohelisi süüdistada, siis see on tulevikku vaatamises.

Eesti peab oma kurssi muutma, sest jätkates “kindlalt edasi” võib pildid olev lavastus saada tõelisuseks.

Kas sina jääksid siia elama?
Autor: Zuzu Izmailova                                                                  Plakati tõlge: “Kas sina jääksid siia elama?”

Siit ka üks lugemissoovitus:

http://www.aripaev.ee/arvamused/2015/03/02/eduka-eesti-manifest

PS! Kuidas reformierakond oma loosungi “Uus Skandinaavia” välja töötas?
Te01O3O

Isiklik parim.