Kuidas teenida linnafarmerina $75,000 (65 500€) ainult 1400 ruutmeetril

linnafarmeri-pilt-1Oma raamatus „Urban Farmer“, kirjutab Curtis Sone sellest, kuidas luua edukas toidukasvatus veerandil aakril ehk ca. tuhande neljasajal ruutmeetril.

 Artikli autor Olivia Maki, 29 veebruaril 2016

Olivia Maki on Oaklandi kirjanik ja blogija, kes keskendub agrikultuuri ja toidu süsteemi probleemidele. Ta on välja töötanud hariduslikke kogemusi kulinaarijakoolis „18 Reasons“ ja töötanud California ja Vermonti taludes. Jälgi tema Twitterit aadressil @livmaki ja tema toidublogi, The Coast Kitchen.Vaata lisa ka siit.


 Kaks üllatavat asja juhtus Curtis Stone-iga aastal, mil ta otsustas algatada „Green City Acres“-i Kelownas, Briti Kolumbias (Kanada). Esiteks, sai temast linna kuulsus ja teiseks, ta muutus finantsiliselt vabaks.

Oma raamatus „The Urban Farmer, Growing Food for Profit on Leased and Borrowed Land, Stone annab ülevaate oma veerandil aakril edukalt toimiva farmi üles ehitamise meetoditest. Ta järgib rangelt tiheda, bio-intensiivse kasvatamise meetodeid, et luua kompaktne, spetsiaalselt kaubanduse jaoks valitud taimede maastik.

 Linna põllumajandus ei ole ühegi mõõdupuu järgi uus kontseptsioon ja intensiivse kasvatamise meetodid, mida Stone esitleb oma raamatus, on juba väga hästi dokumenteeritud põllupidajate nagu Eliot Coleman ja Jean-Martin Fortier poolt. Väärtus, mida „Urban Farmer“ lisab, seisneb Stone-i otsekoheses arutelus kogukondlike suhete ja finantsilise tasuvuse teemadel.

linnafarmeri-pilt-2

Põllupidaja kui kogukonna liider/juht

Stone väidab, et inimesed, kes sooviksid luua eduka linnapõllu, ei tohiks kolida suurlinnadesse nagu San Francisco või Detroit. Selle asemel propageerib ta minemist linna, kus pole konkurentsi.

„Ma tean, et paljudel inimestel on ahvatlus minna kuhugi, kus juba tegeletakse linna aiandusega, sest kamraaditunne teiste farmeritega on ju kena, ja võib-olla on lihtne kasutada mõnda ressurssi, mis on juba sisse töötatud, olgu selleks siis maa jagamise programmid, kommunaalaiandid, või isegi ligipääs avalikule rahale,“ kirjutab Stone. „Aga ma julgustaksin teid mitte minema kuhugi, kus juba on edukas linnaaianduse scene.

Oma kodulinnas Kelownas, Stone leidis, et naabrid astuvad tema juurest iga päev läbi, et esitada küsimusi aiapidamise, põllunduse, ilma ja elu kohta. Ta näeb sellist kokkupuudet olulise osana oma tööst; füüsiliselt toites li

nna elanikke, võtavad talunikud ühe väga olulise rolli oma kogukonnas.

 „Linnapõllupidajatel on vastutus tuua oma sõnum rahvani,“ ta kirjutab. „Sa teed seda, kas sihilikult või mitte.“

Isegi enne toidu kasvatamisega alustamist, Stone jätkab: „Kutsuti mind aiaklubidesse ja koolidesse rääkima selle kohta, mida ma teen.“

Esialgne huvi Stone’i töö vastu võis olla seotud tema otsekohese ja sõbraliku iseloomuga, aga ta väidab, et asi on pigem asukohas kui milleski muus. Oma suhteliselt väikeses linnas (toim: Kelownas 2015 aastal umbes 123,500 elanikku, allikas), sai temast liikumise juht täiesti juhuslikult. Sellisesse rolli sattumine võib olla suur koorem, aga Stone-i meelest ka suur võimalus.

Kui linna ja maa põlluharijad muutuvad kogukondades nähtavamaks, oodatakse neilt tihti ka toidu ja tervise teemadel õpetaja, eestkõneleja, ja kogukonna liidri rolli täitmist. Stone’i puhul, ta tunnistab, et ta pidi natuke aega teesklema, enne kui ta asjast aru hakkas saama. Osaliselt seeetõttu, et nende rollide arendamine on tugevalt seotud tema rahalise eduga farmerina.

linnafarmeri-pilt-3

Talu pidamine kui karjäär

 „Urban Farmer“-is laotab Stone oma finantsmudeli lauale, et harida (ja motiveerida) linnaelanikke, kes on huvitatud kasvatajaks hakkamisest. Koguni kaks peatükki on pühendatud oma ettevõtte ärilisele küljele. Ta jõuab oma teema käsitluses detailideni, kaasa arvatud tööjõuni. Näiteks kirjutab ta järgnevalt:

Kui ma saan ühe peenratäie (75 punti) rediseid korjatud ühe tunniga, siis see ülesanne on väärt $187.50 kogutulu (rediste hind $2.50 punt). Ma õpetaksin välja inimese tegema seda ülesannet sama kiiresti kui mina, aga ootaksin neilt 75% tootlikkust (vähemalt alguses)…Makstes töötajale $15 tunni eest, võttis 56-e pundi korjamine kaks tundi ($30), mille müügi eest sain $140; see tähendab brutokasumit $110 selle konkreetse ülesande pealt. Seega kasumi protsent on 78 protsenti.

Tööjõu arvestused jäetakse tihti väikese mahulistest taluärides käsitlemata ja talupidajad kurdavad tihti, et nad ei maksa iseendale (või ei arvesta enda panust ühelgi reaalse näitaja järgi). Aga Stone käsitleb oma äri nagu tavaline tööandja ja see selgub tema arutlusest tööjõumaksude teemal. Tema rahaasjade kirjeldus annab asjale värske vaate: mitte ainult talu ei peaks raha teenima, tulu peaks saama ka talunik.

Rahaasjad ei ole olnud täiesti puudu orgaanilise põllupidamise raamatutest. Ja Richard Wiswall’i „The Organic Farmer’s Business Handbookon juba pikalt olnud põhiline juhend väikesemahulistele kasvatajatele.

Mitmed Stone’i taktikad ei ole kaugel Wiswall’i omadest, aga, sarnaselt oma toodete ökoloogilise jalajälje minimeerimisele, hoiab ta ka oma start-up’i kulusid nii madalatena kui võimalik. Raamatus toob ta ka lugeja jaoks selle välja.

Stone räägib peamiselt kasumimarginaali ja kogukasumi vaatest ja võib olla keeruline aru saada, mis on tema puhaskasum aastas. Siiski toob ta väga täpseid näiteid oodatavatest tööjõu, varustuse, infrastruktuuri ja varustuse kuludest. Tema esimesel aastal oli Stone’il $70 000 kulusid ja müügitulu $55 000 poole aakri pealt (ca. 2800m2). Järgmisel aastal sai temast juba parem kasvataja ja tema müüginumbrid tõusid $78 000-le selle sama poole aakri pealt, Ja, hiljuti, Stone on kontsentreerinud oma äri veelgi ja nüüd kasvatab kolmandikul aakril $75 000 iga-aastast müügitulu (toim. 65780€ 1350m2 kohta ehk 48,72€ 1m2 kohta aastas).

Majanduslik mudel, mida Stone kirjeldab „Urban Farmer“-is, on koostatud tavalise töönädala järgi. Klassikaline viga, mida algajad (ja kogenud) põllupidajad teevad, on oma ajaga mitte arvestamine. Sellel põhjusel, väikesed toidutalud võivad teenida sama müügitulu nagu Stone, aga neile ei jää kätte nii palju raha.

„Sinu ülesanne linnafarmerina peaks alati olema minimeerida, optimeerida ja elimineerida iga ülesanne, mis ei too kohest ja mõõdetavat tulu, et saaksid keskenduda tegevustele, mis seda tekitavad: korjamine, istutamine ja turustamine,“ ta kirjutab. Stone töötab keskmiselt 48 tundi nädalas ning puhkab talihooajal, millal ta reisib, kirjutab ja peab loenguid.

Koos kohaliku toiduliikumise kasvuga, paljud linna ja linnalähedased põllumajandused on hädas ots-otsaga kokku tulemisega. Stone’i sõnum on lihtne: Kui sul on $7000 (6000€) kapitali investeerimiseks, vähemalt veerand aakrit (1400m2) maad, millel taimi kasvatada ja pead ennast seltskondlikuks isikuks, võib linnaaiandi loomine olla sulle väga hea karjäärivõimalus. Aga te ei pea meie juttu uskuma, selleks on Stone’i raamat.

Ülemise foto autor Andrew Bartman. Teine foto Katie Huisman. Kolmas, redise foto Andrew Bartman.

– Rohkem infot siit: http://civileats.com/2016/02/29/how-urban-farmers-curtis-stone-earns-75000-on-15000-square-feet/

Advertisements
Kuidas teenida linnafarmerina $75,000 (65 500€) ainult 1400 ruutmeetril

Lahendus, mida me juba ammu oleme oodanud on universaalne põhisissetulek, nii vasak- kui parempoolsete jaoks.

Universaalne põhisissetulek

Mis oleks, kui riigid maksaksid igale ühele piisavalt selleks, et keegi poleks enam vaene? See on hullumeelne idee, mis on leidmas liitlasi kahelt omavahel vastandlikult poolelt.

Väga lihtne viis vaesuse kaotamiseks: riik peab andma igaühele lihtsalt piisavalt raha selleks, et mitte keegi poleks vaene. Ei mingeid tingimusi, katseid ega nõudmisi. Kõik saavad vajaliku toimetulekuks, isegi kui neil juba on.

See, oma olemuselt, ongi „universaalne minimaalne sissetulek“ või „garanteeritud põhisissetulek“ – mitme erineva toetusprogrammi asemel on meil vaid üks: igakuine makse kõigile kodanikele, vaatamata nende taustale, soole või rahvusele. See on poliitikaidee, mis tundub alguses hulluna, aga tegelikult hakkab paistma mõistlikum, kui mõelda tänapäeval aset leidvatele trendidele.

Esiteks ei ole töötamine enam sama, mis ta oli varem. Paljud inimesed heitlevad 50-ne (ja rohkem) tunniste töönädalatega ja ikka ei tule ots-otsaga kokku. Selle taga on mitu põhjust – kaasa arvatud tööandjate südametus ja ametiühingute nõrkus – kahjuks on see fakt. Töötamine ei tasu enam ära. Näiteks enamuse Ameerika tööliste palgad on seisnud paigal või vähenenud alates 1970-ndatest. Umbes 25% töölistest (k.a. 40% restoranide ja toiduteenuste sektoris) vajavad valitsuse abi selleks, et oma teenitule eluks vajalik lisa saada.

Oluline on pakkuda tasand, millele inimesed saaksid alustada oma kindlustunde ehitamist.

Teiseks: tõenäoliselt läheb see hullemaks. Robotid juba täidavad paljusid lihtsamaid ülesandeid. Tulevikus hakkavad nad ka keerukamaid töid tegema. Eelmise aasta Carl Frey ja Michael Osborne-i (Oxford University) uuring leidis, et 47% töökohtadest on ohus muutuda arvutipõhisteks järgneva kahe aastakümne jooksul. See tähendab kadunud ametikohti transpordis ja logistikas, kontoritöös ja administreerimisel, müügi ja ehituse vallas, isegi juuras, finantsteenuste ja meditsiini valdkonnas. Muidugi on võimalik, et inimesed, kes kaotavad oma töö, leiavad endale uue töö, aga on ka mõeldav, et oleme lähenemas ajastule, kus lihtsalt on vaja vähem teha.

Kolmandaks traditsiooniline hoolekanne ei ole enam see, mis ta oli kunagi olles seejuures ka väga ebaefektiivne. Hoolekande väärtus lastega peredele on hetkel tublisti allapoole seda, mis ta oli 1990-ndatel, näiteks. Liikumine vahendite kontrollimise, töösunduse – allkirjastatud Ameerikas seaduseks Bill Clintoni poolt 1996 – ja muude tingimuslikkuste poole, on tapnud universaalse rahalise toetuse. Seda mitte ainult Ühendriikides. See on praeguseks ükskõik kus maailma osas haruldane, et inimene saaks seda ilma midagi vastutasuks tegemata. Mis iganes on selle head ja vead, muudab see abistamise süsteemid keerukamaks ja haldamise kallimaks. Kuni 10% sissetulekute toetuste eelarvest läheb praegu selle jagamise administreerimiseks.

Nendel ja ka muudel põhjustel on kõigile universaalse põhisissetuleku andmise idee muutumas aina populaarsemaks. Viimase aja raportite ja aruannete tulv sellel teemal on olnud muljetavaldav ja, ebaharilikult, ideel on toetajaid üle terve poliitilise spektri.

Parem-liberaalile meeldib põhisissetulek, sest talle ei meeldi bürokraatia ja arvab, et inimesed peaksid ise enda eest vastutama. Selle asemel, et jagada toidutalonge ja tasuta tervishoidu (mis on samasugused teenused), arvab ta, et inimesed peaksid saama raha, sest raha on vahetatav ja sellega saab teha mida tahes.

Vasakpoolsele meeldib põhisissetulek, sest ta arvab, et ühiskonnas on ebavõrdsus ja põhisissetulek oleks ümberjagava omadusega. See muudab mänguväljaku võrdsemaks nende inimeste jaoks, kellel pole olnud häid võimalusi elus, luues „põranda“ kõige vaestematele. „Prekariaat“ ehk pidevas ebakindluses elavad inimesed hakkavad tundma, et neil on midagi, mis seda leevendab. Midagi, mis aitab neil hakkama saada. See omakorda, peaks tõstma heaolu ja tekitama rohkem lisandväärtust loovaid kodanikke.

Tehnoloogia eliidile, nagu Netscape-i Marc Andreesen, meeldib see idee samuti. „Riskiinvestorina, mulle meeldib see fakt, et paljud poliitilisest süsteemist ei tee sellest ideed välja või kannavad selle kohe maha,“ Alber Wenger (Union Square Ventures), ütles TED konverentsi publikule hiljuti, „sest mida me näeme ka start-upides, on see, et kõige võimsamad innovaatilised ideed on tavaliselt need, mille jätavad kõrvale turgu valitsevad ettevõtted. Miinimum sissetulek lubaks meil „automatiseerimist omaks võtta selle kartmise asemel“ ja lubaks suuremal hulgal meist saada osa „digitaalse külluse ajastust“, ütleb ta.

Universaalse põhisissetuleku üksikasjad peab veel välja töötama, aga see võiks toimuda umbes nii: hoolekande maksete, tervishoiu subsiidiumite ja tulumaksuvaba miinimumi asemel võtaksime selle raha ja kasutaksime seda üheks kindlaks väljamakseks, mis annaks igaühele võimaluse mõistlikult ära elada . Šveitsis kukkus rahvahääletus läbi planeeritakse sellel aastal viia läbi rahvahääletus põhisissetuleku kehtestamiseks, kuigi kuupäev ei ole veel paigas. Välja pakutud summa on 2500 Šveitsi franki ehk umbes 2375 EUR.

Aga kas see ka päriselt töötaks? Tõendid toimunud eksperimentidest on piiratud, kuigi need on pigem positiivsed. Pilootprojekt 1970-ndatel Manitoba’s (Kanada) näitas, et „Mincome“ mitte ainult ei kaotanud vaesuse, aga vähendas ka haiglavisiite ja tõstis keskkooli lõpetanute arvu. Sellel paistis olevat ühiskonda toetav mõju, mis näitas ennast inimestes, kes kasutasid ka tasuta avalikke teenuseid vastutustundlikumalt.

Samal ajal, on olnud kaheksa „negatiivse tulumaksu“ katset Ameerika Ühendriikides 70-ndatel, kus inimesed said küll raha, kuid millest suurema osa kraapis valitsus teiste sissetuleku maksude näol tagasi. Selliste katsete tulemused olid kahetised. Need vähendasid vaesust, aga inimesed ka töötasid tavapärasest veidi vähem. Mõne jaoks on see üks suurimaid põhisissetuleku puudusi: inimesed võivad muutuda laisemaks kui nad muidu oleksid. See oleks muidugi probleem, kuigi on küsitav, kas tulevikus tööjõuvajadus on üldse väga suur. Robotite ja tehisintellekti tulek muudab paljud tööd tühiseks, võib-olla täielikult muutes meie arusaama laiskusest ja tootlikkusest kui sellisest.

Ühendriikide välised eksperimendid on olnud julgustavamad. Namibias korraldatud katses vähenes vaesus 76%-lt 37%-le, suurendades subsideerimata sissetulekuid, tõstes hariduse ja tervise norme ning vähendades kuritegevust. Teises, 6000 inimest hõlmanud katses Indias, maksti inimestele 7 dollarit kuus – umbes kolmandik elamiskuludest. Ka see osutus õnnestunud näiteks.

„Tähtis on luua tasand, millele inimesed saavad hakata oma kindlustunnet ehitama. Kui majanduslik olukord lubab, saab sissetulekuid järk-järgult suurendada kuni see vastab elamiskuludele,“ ütleb Guy Standing, kes on arengu uuringute professor SOAS (School of Oriental and African Studies) ülikoolis, Londonis, kes oli seotud antud pilootprogrammiga. „Isegi sellel tagasihoidlikul summal olid hämmastavad mõjud inimeste säästudele, majanduslikule seisule, tervisele, laste koolis käimisele, tarvete ostmisele, nagu koolijalanõud, mille tõttu inimesed tundsid, et nad juhivad oma elusid ise. Ka tegid inimesed rohkem tööd.“

Patiseis valitsuses paneb kahtlema võimaluses näha lähitulevikus põhisissetulekut rakendumas. Kuigi selle idee toetajaid on nii vasak- kui parempoolsete tagatubades, on väga küsitav, et tänapäeva poliitikud oleksid nõus nii suures mahus riiki ümber kujundama kui nad ei saa isegi muudel teemadel kaubale. Siiski idee võiks võtta vedu vaesemates riikides, kus on vabamad käed ja kannatavad vähem polariseerumise all. Võib-olla võiksime selle mõtte ühel päeval tagasi importida kui arenev maailm on selle süsteemi täiustanud.

[Illustratsioon: Andrew J. Nilsen, Fast Company-le]

Originaal artikkel (inglise keeles): http://www.fastcoexist.com/3040832/world-changing-ideas/a-universal-basic-income-is-the-bipartisan-solution-to-poverty-weve-bee

Tasub klikkida ka sinises kirjas linkidele ja lugeda allpool olevaid kommentaare.

 

 

Lahendus, mida me juba ammu oleme oodanud on universaalne põhisissetulek, nii vasak- kui parempoolsete jaoks.

Isiklik parim.

1. märts on läbi ja valimistulemus käes.

Tänan kõiki, kes minu poolt hääletasid!

Mina ootasin tulemuseks ca. 20 häält, kuid toetajate lõpp-arvuks kujunes 154!

Numbrit 531 kirjutas sedelile 100 korda ja e-hääletamisel tehti selle numbri taha 54 “linnukest”.

Riigikogusse pääsemiseks sellest küll ei piisanud, kuid selle tulemusega sain 872 kandidaadi hulgast 520-nda koha, mis edestab nii mõndagi kogenenud poliitikut.

Erakond Eestimaa Rohelised ei ole tervikuna küll oma tulemusega rahul, sest sellega kadus meil ära riigi poolne toetus, aga kui vaadata postitiivsemast küljest, siis see kohustab meid ka rohkem oma liikmetega suhtlema ja uusi inimesi appi kutsuma rohelist ilmavaadet edendama.

Viimase lausega seoses võiks siin-kohal ka ära mainida, et plaanime uuesti käivitada noorte roheliste ühenduse, sest just noored on meie tulevik ja kui milleski saab rohelisi süüdistada, siis see on tulevikku vaatamises.

Eesti peab oma kurssi muutma, sest jätkates “kindlalt edasi” võib pildid olev lavastus saada tõelisuseks.

Kas sina jääksid siia elama?
Autor: Zuzu Izmailova                                                                  Plakati tõlge: “Kas sina jääksid siia elama?”

Siit ka üks lugemissoovitus:

http://www.aripaev.ee/arvamused/2015/03/02/eduka-eesti-manifest

PS! Kuidas reformierakond oma loosungi “Uus Skandinaavia” välja töötas?
Te01O3O

Isiklik parim.