Kuidas teenida linnafarmerina $75,000 (65 500€) ainult 1400 ruutmeetril

linnafarmeri-pilt-1Oma raamatus „Urban Farmer“, kirjutab Curtis Sone sellest, kuidas luua edukas toidukasvatus veerandil aakril ehk ca. tuhande neljasajal ruutmeetril.

 Artikli autor Olivia Maki, 29 veebruaril 2016

Olivia Maki on Oaklandi kirjanik ja blogija, kes keskendub agrikultuuri ja toidu süsteemi probleemidele. Ta on välja töötanud hariduslikke kogemusi kulinaarijakoolis „18 Reasons“ ja töötanud California ja Vermonti taludes. Jälgi tema Twitterit aadressil @livmaki ja tema toidublogi, The Coast Kitchen.Vaata lisa ka siit.


 Kaks üllatavat asja juhtus Curtis Stone-iga aastal, mil ta otsustas algatada „Green City Acres“-i Kelownas, Briti Kolumbias (Kanada). Esiteks, sai temast linna kuulsus ja teiseks, ta muutus finantsiliselt vabaks.

Oma raamatus „The Urban Farmer, Growing Food for Profit on Leased and Borrowed Land, Stone annab ülevaate oma veerandil aakril edukalt toimiva farmi üles ehitamise meetoditest. Ta järgib rangelt tiheda, bio-intensiivse kasvatamise meetodeid, et luua kompaktne, spetsiaalselt kaubanduse jaoks valitud taimede maastik.

 Linna põllumajandus ei ole ühegi mõõdupuu järgi uus kontseptsioon ja intensiivse kasvatamise meetodid, mida Stone esitleb oma raamatus, on juba väga hästi dokumenteeritud põllupidajate nagu Eliot Coleman ja Jean-Martin Fortier poolt. Väärtus, mida „Urban Farmer“ lisab, seisneb Stone-i otsekoheses arutelus kogukondlike suhete ja finantsilise tasuvuse teemadel.

linnafarmeri-pilt-2

Põllupidaja kui kogukonna liider/juht

Stone väidab, et inimesed, kes sooviksid luua eduka linnapõllu, ei tohiks kolida suurlinnadesse nagu San Francisco või Detroit. Selle asemel propageerib ta minemist linna, kus pole konkurentsi.

„Ma tean, et paljudel inimestel on ahvatlus minna kuhugi, kus juba tegeletakse linna aiandusega, sest kamraaditunne teiste farmeritega on ju kena, ja võib-olla on lihtne kasutada mõnda ressurssi, mis on juba sisse töötatud, olgu selleks siis maa jagamise programmid, kommunaalaiandid, või isegi ligipääs avalikule rahale,“ kirjutab Stone. „Aga ma julgustaksin teid mitte minema kuhugi, kus juba on edukas linnaaianduse scene.

Oma kodulinnas Kelownas, Stone leidis, et naabrid astuvad tema juurest iga päev läbi, et esitada küsimusi aiapidamise, põllunduse, ilma ja elu kohta. Ta näeb sellist kokkupuudet olulise osana oma tööst; füüsiliselt toites li

nna elanikke, võtavad talunikud ühe väga olulise rolli oma kogukonnas.

 „Linnapõllupidajatel on vastutus tuua oma sõnum rahvani,“ ta kirjutab. „Sa teed seda, kas sihilikult või mitte.“

Isegi enne toidu kasvatamisega alustamist, Stone jätkab: „Kutsuti mind aiaklubidesse ja koolidesse rääkima selle kohta, mida ma teen.“

Esialgne huvi Stone’i töö vastu võis olla seotud tema otsekohese ja sõbraliku iseloomuga, aga ta väidab, et asi on pigem asukohas kui milleski muus. Oma suhteliselt väikeses linnas (toim: Kelownas 2015 aastal umbes 123,500 elanikku, allikas), sai temast liikumise juht täiesti juhuslikult. Sellisesse rolli sattumine võib olla suur koorem, aga Stone-i meelest ka suur võimalus.

Kui linna ja maa põlluharijad muutuvad kogukondades nähtavamaks, oodatakse neilt tihti ka toidu ja tervise teemadel õpetaja, eestkõneleja, ja kogukonna liidri rolli täitmist. Stone’i puhul, ta tunnistab, et ta pidi natuke aega teesklema, enne kui ta asjast aru hakkas saama. Osaliselt seeetõttu, et nende rollide arendamine on tugevalt seotud tema rahalise eduga farmerina.

linnafarmeri-pilt-3

Talu pidamine kui karjäär

 „Urban Farmer“-is laotab Stone oma finantsmudeli lauale, et harida (ja motiveerida) linnaelanikke, kes on huvitatud kasvatajaks hakkamisest. Koguni kaks peatükki on pühendatud oma ettevõtte ärilisele küljele. Ta jõuab oma teema käsitluses detailideni, kaasa arvatud tööjõuni. Näiteks kirjutab ta järgnevalt:

Kui ma saan ühe peenratäie (75 punti) rediseid korjatud ühe tunniga, siis see ülesanne on väärt $187.50 kogutulu (rediste hind $2.50 punt). Ma õpetaksin välja inimese tegema seda ülesannet sama kiiresti kui mina, aga ootaksin neilt 75% tootlikkust (vähemalt alguses)…Makstes töötajale $15 tunni eest, võttis 56-e pundi korjamine kaks tundi ($30), mille müügi eest sain $140; see tähendab brutokasumit $110 selle konkreetse ülesande pealt. Seega kasumi protsent on 78 protsenti.

Tööjõu arvestused jäetakse tihti väikese mahulistest taluärides käsitlemata ja talupidajad kurdavad tihti, et nad ei maksa iseendale (või ei arvesta enda panust ühelgi reaalse näitaja järgi). Aga Stone käsitleb oma äri nagu tavaline tööandja ja see selgub tema arutlusest tööjõumaksude teemal. Tema rahaasjade kirjeldus annab asjale värske vaate: mitte ainult talu ei peaks raha teenima, tulu peaks saama ka talunik.

Rahaasjad ei ole olnud täiesti puudu orgaanilise põllupidamise raamatutest. Ja Richard Wiswall’i „The Organic Farmer’s Business Handbookon juba pikalt olnud põhiline juhend väikesemahulistele kasvatajatele.

Mitmed Stone’i taktikad ei ole kaugel Wiswall’i omadest, aga, sarnaselt oma toodete ökoloogilise jalajälje minimeerimisele, hoiab ta ka oma start-up’i kulusid nii madalatena kui võimalik. Raamatus toob ta ka lugeja jaoks selle välja.

Stone räägib peamiselt kasumimarginaali ja kogukasumi vaatest ja võib olla keeruline aru saada, mis on tema puhaskasum aastas. Siiski toob ta väga täpseid näiteid oodatavatest tööjõu, varustuse, infrastruktuuri ja varustuse kuludest. Tema esimesel aastal oli Stone’il $70 000 kulusid ja müügitulu $55 000 poole aakri pealt (ca. 2800m2). Järgmisel aastal sai temast juba parem kasvataja ja tema müüginumbrid tõusid $78 000-le selle sama poole aakri pealt, Ja, hiljuti, Stone on kontsentreerinud oma äri veelgi ja nüüd kasvatab kolmandikul aakril $75 000 iga-aastast müügitulu (toim. 65780€ 1350m2 kohta ehk 48,72€ 1m2 kohta aastas).

Majanduslik mudel, mida Stone kirjeldab „Urban Farmer“-is, on koostatud tavalise töönädala järgi. Klassikaline viga, mida algajad (ja kogenud) põllupidajad teevad, on oma ajaga mitte arvestamine. Sellel põhjusel, väikesed toidutalud võivad teenida sama müügitulu nagu Stone, aga neile ei jää kätte nii palju raha.

„Sinu ülesanne linnafarmerina peaks alati olema minimeerida, optimeerida ja elimineerida iga ülesanne, mis ei too kohest ja mõõdetavat tulu, et saaksid keskenduda tegevustele, mis seda tekitavad: korjamine, istutamine ja turustamine,“ ta kirjutab. Stone töötab keskmiselt 48 tundi nädalas ning puhkab talihooajal, millal ta reisib, kirjutab ja peab loenguid.

Koos kohaliku toiduliikumise kasvuga, paljud linna ja linnalähedased põllumajandused on hädas ots-otsaga kokku tulemisega. Stone’i sõnum on lihtne: Kui sul on $7000 (6000€) kapitali investeerimiseks, vähemalt veerand aakrit (1400m2) maad, millel taimi kasvatada ja pead ennast seltskondlikuks isikuks, võib linnaaiandi loomine olla sulle väga hea karjäärivõimalus. Aga te ei pea meie juttu uskuma, selleks on Stone’i raamat.

Ülemise foto autor Andrew Bartman. Teine foto Katie Huisman. Kolmas, redise foto Andrew Bartman.

– Rohkem infot siit: http://civileats.com/2016/02/29/how-urban-farmers-curtis-stone-earns-75000-on-15000-square-feet/

Advertisements
Kuidas teenida linnafarmerina $75,000 (65 500€) ainult 1400 ruutmeetril

KOHVI VARJATUD SÜSINIKUJÄLG

latte_750.jpg2-minuti lugemine
Autor SARAH MCCOLL.

Tõlkis JOONAS LAKS

Piim esindab vaid mõne lusikatäie näol 60 kuni 70 protsenti tassi kohvi süsinikujäljest, latte’s 80 kuni 90 protsenti. Iga tass musta kohvi tähendab 21 grammi CO2, iga latte 340 grammi.
 Kui mõelda kohvi keskkonna-mõjudele, siis tõenäoliselt tulevad esimesena meelde kohvimarjade kestade mäed, mis reostavad vooluvett, jahvatatud kohvi jääkide hunnikud, ümbertöötlematud kohvikapslid või paberprügi mustmiljonist palun-üks-ekstra-suur-cappucino-kaasa-topsidest.
Esialgu ei jõua sa tõenäoliselt piima peale isegi mõtlema hakata. „Kumbki meist ei mõtle“, ütleb San Franciscos asuva Paramo Coffee asutaja Robert Myers, kelle äri fookuses on just nimelt kohv – alustades põllupidamisest kuni röstimiseni. Aga kui su äripartner on seotud ka The Perennialiga, restoraniga, mis samuti võitleb kliimamuutustega – nagu seda on Paramo kaasasutaja Wes Wang –, hakatakse sulle saatma artikleid. Üks artikkel kohvivee keetmise süsinikujälje kohta, artikleid juba varem nimetatud piimaga seotud emissioonide kohta jne. „Ma olin nagu „Oo,  suurepärane, nüüd on veel ka piim ülisuur osa probleemist,““ ütles Myers.
Arvutused piima kohta, mis Paramo Coffee tegi, olid süüdimõistvad. Piim esindab vaid mõne lusikatäie näol 60 kuni 70 protsenti kohvitassi süsinikujäljest, latte’s 80 kuni 90 protsenti. Iga tass musta kohvi tähendab 21 grammi CO2, iga latte 340 grammi. „Kui arvestada, et üks kohvik teeb 300, 500 või 700 jooki päevas, muutub see number märkimisväärseks,“ rääkis Myers SFGate’ile.
Rõõmutu, latte’deta elu ettekujutamise asemel hakkas Myers otsima alternatiive, nagu seda on süsinikupõllundus. Meetod näeb välja selline, et maa kaetakse kompostikihiga ning sellele külvatakse mitmeaastased heintaimed. Kompostist lähevad mulla sisse head mikroorganismid ning süsinik püütakse kinni ja salvestatakse sügavate rohujuurtega maa sisse. „See ei ole nii, et loobu kohvist, loobu piimast,“ ütles ta. „Järsku tundus, et ohoh, võib-olla on siin midagi, mida me saaksime teha.“
See miski on saanud teoks uue Paramo kohviku näol The Perenniali restorani kõrval, koos energiatõhusama röstri ja partnerlusega Marini maakonna Straus Family Creameryga. See on piimatööstus, mis üheksa teise piimatööstuse kõrval on muutnud osa oma karjamaadest süsinikupõldudeks. Kuna Paramo jaoks ei jätku ainult nende lehmade piimast, kes söövad süsinikupõldudeks muudetud maadel, siis annetab ta 5 senti igalt joogilt Marin Carbon Project’ile, et toetada selliste piimakarjamaade loomist.
Teadlased usuvad, et sellised soodsad madaltehnoloogia praktikad nagu süsiniku põllumajandus suudavad keerata süsinikukella tagasi. Maailma haritavad mullad on kaotanud 50 kuni 70 protenti oma esialgsest süsinikuvarust. Süsinikupõllundus suudaksvähendada atmosfääri süsihappegaasi sisaldust ja samal ajal suurendada mulla tervist ja viljakust.
Berkeley California Ülikooli teadustöö leidis, et kui komposti laotataks vaid viiele protsendile osariigi rohumaadest, suudaks see salvestada terve aasta jagu heitmeid, mis tulevad põllundusest ja metsandusest. Tõstame selle numbri 25-le protsendile rohumaadest ja muld suudaks siduda 75 protsenti California iga-aastasest emissioonist.
„See on suure mõjuga,“ ütles Myers. „Tundub, et saame tõesti asju muuta suurel määral ja sellises kontekstis, mida ma juba praegu teen ehk müües piimaga kohvi. See pole miski, mida peaksin hakkama tegema lisaks – vaja on lihtsalt tähelepanelikkust ja olla oma valdkonna eestkõnelejaks.“
„Kui me saame öelda „Ma saan müüa sellist piima, sellele on suur nõudlus“ ja kui seda küsitakse ikka ja jälle, siis ma loodan, et aina rohkem põllumehi ütlevad: „Nojah, võib-olla peaksime seda proovima,““ lisas ta.
Ühes loos The Perenniali kohta ütles Chris Yang, nii restorani kui ka ZeroFoodprinti kaasasutaja, TakePartile: „Tuleb välja, et söömine on üks märkimisväärsemaid kokkupuutepunkte keskkonnaga.“ Aga kohviku suhe sellega on ainulaadne. Paljude kohvijoojate jaoks võib hommikune meeldetuletus barista poolt olla piisavalt tähendusrikas, et julgustada meid mõtisklema oma igahommikuse rituaali keskkonnamõjude üle.
„Jõuame teatud läheduseni, mis on väga siiras,“ ütles Myers. „Ma arvan, et see on võimalus jõuda – järk-järgult, väikeste asjadega – inimeste südameisse. Süda, kui sinna jõuda, on koht, kus võitlus keskkonna pärast võidetakse.”

Originaalteksti loe siit:
Eesti keelne artikkel ilmus 2016 märtsikuises Eesti Rohelise Liikumise uudiskirjas:
KOHVI VARJATUD SÜSINIKUJÄLG